Selle hinnanguliselt kümme miljonit krooni maksva aparaadi muretsemine võib Ülenurme lennujaama juhataja Rein Marki nägemuse järgi taas päevakorrale tõusta, kuigi radar pole kohustuslik. Eelmine radar tuli käigust võtta 1988.–1989. aastal, sest see töötas sagedusel, mis hakkas segama mobiilsidelevi, kirjutas postimees.ee.

Mark selgitas, et lennuväljal on tänavu suvest peilimissüsteem, aga see näitab lennuki asukohta ainult siis, kui lennujuhtimistorni ja lennuki vahel on side olemas.

Reedel pidi mõni aeg pärast õhkutõusu sakslaste väikelennukiga raadio teel ühendust võtma Ülenurme lennujuhtimistorn. Kontakti saada ei õnnestunud. Enam-vähem samal ajal sai Mark oma mobiiltelefonile kõne Salzburgist teatega, et neile oli helistanud piloot ning öelnud, et lennuk on alla kukkunud. Algasid otsingud.

Kust aga täpselt otsida, kui lennuki satelliitidega ühenduses olev hädapoi teatas oma asukohaks Ülenurmest mitme kilomeetri kaugusel asuva Haage-Märja piirkonna? Mark oli veendunud, et nii kaugele lennuk ei saanud jõuda, aga kindluse mõttes läks osa päästjaid ka sinna.

Teised jäid lennuraja lõpus olevat ala kammima. Just päästemasinate vilkurite peale jõudiski võpsikust välja üks allakukkunud lennuki pardal olnud Saksa ärimeestest.

«Siis sai selgeks, et lennuk on rajast 500 meetri, mitte viie kilomeetri kaugusel,» meenutas Mark kottpimedat reedeõhtut. «Olnuks lennuväljal radar, oleksime lennuki kiiremini üles leidnud. Praegu, kui lennukiga sidet ei saa, võib kahtlustada ka lihtsalt sideprobleeme.»

Mark möönas, et majanduslikult on radari ostmatajätmist lihtne põhjendada – enamasti ei lähe seda vaja. Tartu lennujaamale oli reedene õnnetus viimaste aastakümnete tõsiseim. 1992. aastal tegi üks väikelennuk hädamaandumise lennuraja kõrval.