Toidukultuur nõukaajal: tühjad poed ja lookas lauad

Potipõllundus oli ka ametlikult soositud, riik nägi selles mitmeti kasulikku ajaviidet, mis kindlustas nõukogude inimestele sisuka ja tervisliku vaba aja veetmise ning lastele töökasvatuse.

1950ndate lõpul rajati linnainimeste tarbeks esimesed aianduskooperatiivid. ENE andmetel tegutses 1980ndatel neis umbes 100 000 inimest. Kui 1982. aasta NLKP Keskkomitee maipleenumil võeti vastu toitlustusprogramm, soovitati seal muuhulgas aianduskooperatiivide juhatuseliikmetel teha elanike seas selgitustööd, et maad ei kasutataks ainult suvitamiseks, kuna kõik peaks ka puu- ja juurvilju kasvatama.

Kui 1969. aastal hakkas Tartu Kammivabrik kilet tootma, täitus Eesti kilemajadega.

Väga levinud oli ka metsas marjul ja seenel käimine. Lisaks toiduvarumisele oli see sageli ka meeldiv harrastus. Populaarne olid koos töökaaslastega metsas käimine: paar tundi enne tööpäeva lõppu sõideti asutuse bussiga koos metsa. Mitmel asutusel olid looduses oma suvilad, tihti pandi saak seal üheskoos kohe ka purki.

Riik pani sügisel käima isegi spetsiaalsed marjuliste ja seeneliste rongid, Tartust aga sõitis Emajõe alamjooksu jõhvikasoodesse laev. Jõhvikatele oli kehtestatud marjavarude kaitseks ajapiirang, enne teatud kuupäeva ei tohtinud rappa minna. Kui ajalehtedes kuulutati välja, et nüüd võib, tormasid üle Eesti tuhanded inimesed varavalges korraga sohu.

Nii linnas kui ka maal käis suvel ja sügisel köögis vilgas hoidiste valmistamine. Aurutati mahla, keedeti kompotte ja moose, marineeriti kurke ja seeni. Purgid kaunistati aknaraamide kleeplindist tehtud siltidega.

Hoidiste valmistamine oli iga-aastane rituaal, mis lisaks otsesele tarbimisväärtusele andis võimaluse põnevate retseptide kogumiseks, teistega võistlemiseks hoidiste hulga poolest ja pakkus seltskonnas jutuainet. Perenaistel olid suured kaustikud täis käsitsi kirjutatud retsepte, mida omavahel vahetati.

Igal perenaisel läks kõigi nende hoidiste valmistamiseks vaja tervet arsenali köögiriistu. Aasta jooksul koguti hoolega kokku kõik piimapudelid ja purgid. Eriti nõutud olid liitrised piimapudelid ja 3-liitrised purgid. 1960te teisel poolel tulid müügile plekk-kaaned, mis vahetasid välja kummikorgid. Metallist purgikaaned olid defitsiit, neid vahetati kokkuostupunktides kaltsu vastu.