Kristjan Lepik: kuidas tekib börsimull?

Järgneb Lepiku selgitus.

Öeldakse, et börsidel juhivad aktsiahindu inimeste hirm ja ahnus. Üsna küüniline väljend, kuid tõepõhja seal all kindlast on. Ahnus teenida sama palju kui naabrimees ajab hindu üles ning hirm kaotada sunnib kohati paaniliselt müüma, tekitades börsikrahhe.

Kuid mõistmaks täpsemalt põhjusi, miks börsimullid tekivad, on üsna hea seda vaadata praktilise näite põhjal. Hämmastav on see, et börsimullid on tekkinud üsna sarnaselt nii 1929 aastal USA-s, 1990-ndate alguses Jaapanis kui ka 1997 aastal Tallinnas. Maailm ja koos sellega tehnoloogia on vahepeal tohutult arenenud, kuid inimlikud emotsioonid (hirm ja ahnus) on ikka sarnased. Seega on ka börsimullid (ja neile järgnenud krahhid) oma olemuselt erinevatel aegadel olnud sarnased.

Kuid läheme ajas päris palju tagasi, koguni 17. sajandisse. Nimelt tekkis siis Hollandis suur tulbimaania. Tulbid saabusid Euroopasse 16. sajandil ning 17 sajandi alguses kasvas nende populaarsus tohutult. Aastaks 1623 maksis paremat sorti tulbisibul kuni 1000 floriini, samal ajal kui keskmine palk oli 150 floriini aastas. Tulbid olid staatusesümboliks ning kõrgklassi luksusesemeks. Üha uued inimesed paigutasid raha tulbisibulatesse, kuna teenistus oli seal võimas.

Kümne aastaga hinnad pea kümnekordistusid ning teeniti tohutuid varandusi. 1637 aastaks kaubeldi tulbisibulatega juba börsidel ning Hollandis oli sellest saanud üks võimsamaid majandusharusid. Sel samal aastal siiski tulbimull lõhkes ning kui inimesed paaniliselt tulbisibulaid müüma hakkasid, kukkusid hinnad tohutult.

Pärast I Maailmasõda USAs oli ülivõimas majanduskasv, mis oli peamiselt tingitud rohkest laenamisest ning tehnoloogilistest uuendustest (autod ning erinevad elektriseadmed. Dow Jones indeks pea neljakordistus kuue aastaga, aastatel 1923-1929.

Vaatame nüüd täpsemaid põhjuseid ühe börsimulli tekkimise taga. Selleks võib ette võtta suvalise börsimulli graafiku, võtame näiteks Dow Jonesi aastatel 1923-1929.Punktis A on majandus kasvamas üha kiiremini ning aktsiate hinnatasemed on veel üsna mõistlikud. Kuna eelnev tõus pole olnud väga suur, siis väga palju investoreid veel turul pole.

Punktis B on juba turg ilusasti mõne aasta tõusnud ning investorid on julgemalt aktsiaid ostmas, kuid selgelt pole investeerimine veel massiline. Aktsiate suhtelised hinnatasemed on kiiret majanduskasvu arvestades mõistlikud.

Punktis C hakkab temperatuur juba kõrgenema, paljud investorid on ilusasti teeninud ning raha julgetakse seejärel ka julgemalt turule tuua. Enamasti saabub ka palju uusi investeerimisvõimalusi selles faasis, mis teevad ligipääsu turule kergemaks. Aastal 1929 USAs olid selleks suletud investeerimisfondid (closed end funds), aastal 2000 tehnoloogiafondid jne. Väikeinvestoreid tuleb üha rohkem börsile.

Punktis D on olukord jõudnud keemistemperatuuri juurde. Meedias räägitakse pidevalt rikastumisest börsil ning igal pool ringleb jutte sellest, kuidas keegi on suure varanduse teeninud. Siin tuleb kõige selgemalt mängu inimlik ahnus ning börsile tuleb palju selliseid investoreid, kes investeerimisest pea midagi ei tea - tullakse hõlptulu otsima. Kuna pidevalt tuleb börsile üha uusi investoreid, siis hinnad muudkui kerkivad ning börsimulli viimases faasis on tõus kõige kiirem, kohati ollakse ükskõik millise hinnaga valmis aktsiaid ostma ning tihti ostetakse aktsiaid laenuga. Aktsiate hinnatase (valuatsioon) on jõudnud kõrgustesse ning pikaajalisel investoril praktiliselt puuduvad mõistlikud ostuvõimalused. Üks börsimulli tipu lahutamatu osa on see, et räägitakse, miks "seekord on kõik teisiti" ning traditsioonilisi meetodeid aktsiate hindamiseks ei saagi kasutada.

Seega kokkuvõtvalt tekib börsimull üha uute ja uute ostjate lisandumisest, kes kergitavad aktsiaid üha uutesse kõrgustesse.

Kui me eelmisel graafikul oleme jõudnud punkti D, siis on juba üsna selge, et mingi hetk peab tulema korrektsioon. Seda korrektsiooni on väga raske tabada ning selle pealt teenida, sest just börsimulli viimases faasis on see tõus kõige kiirem ning täpset tippu on pea võimatu tabada.Punktis E saabuvad esimesed müüjad ning tehakse esimene samm allapoole. Kuna börsimulli tipus on reeglina uudised väga head (aktsiaturg on ju ettepoole vaatav), siis väga suurt paanikat veel alguses ei teki. Suur osa investoritest on ikka veel plussis ning kuna eelmised väikesed korrektsioonid on pea alati üles ostetud, siis väga suurt müüki pole.

Punktis F on siiski näha, et ostuhuvi ei tule ning üha uued müüjad saabuvad turule. Kuna nende müük tekitab langust, siis läheb langustempo teatud hetkel väga kiireks, kuna kõik tormavad väljapääsu poole korraga (ehk müüvad aktsiaid).

Punktis G on reeglina müügisurve juba täiesti paaniline ning investorid on valmis ükskõik mis hinnaga aktsiatest loobuma. Väikeinvestorid eemalduvad börsist ning meedias on kommentaarid üsna tumedad.

Punktide G ja H vahel on üks börsikrahhide pea lahutamatu osa - karuturu ralli. Teatud hetkel muutub müügisurve liiga paaniliseks ning kuna turul on piisavalt investoreid, kellel meeles börsimulliaegne kiire tõus, siis hakatakse panustama tõusule. Kuid enamasti börsimulli tipuni ei jõuta ning kui karuturu ralli läbi saab (see võib kesta päris pikalt), siis jätkub langus ning liigutakse uute põhjade juurde.

Eelnevat arvesse võttes tundub mulle üsna selgelt, et Tallinna Börsil on tekkinud börsimull. Väga paljud tegurid sellele viitavad. Nagu öeldud, ei tähenda, et me peaks kiiresti kukkuma suures ulatuses - nagu ülalpool ütlesin, on tipu tabamine ülimalt keeruline, isegi pea võimatu.

Kuid õhku on Tallinna Börsi aktsiatesse kogunenud kõvasti ning see on ka põhjus, miks olen öelnud, et pikaajalisel investoril on raske investeerimiseks aktsiaid leida (isegi pärast viimase nädala väikest korrektsiooni). Mulle tundub, et me oleme üsna punkti D lähedal, kuid ei saa välistada, et tõus jätkuv veel isegi näiteks pool aastat.

Tallinna Börsi lugudeseeria järgmistes osades vaatame fundamentaalseid hinnatasemeid ning ka kauplemisvõimalusi Tallinna Börsil.

Autor: Annika Matson, Kristjan Lepik