Kas sellist maja me tahtsimegi?

Kui veel sajand tagasi läks talumees metsa uuele majale palke raiuma, teadis ta enam-vähem täpselt, mis ajal seda kõige parem teha on. Kõik oli kuni sobiliku kuuseisuni hoolikalt välja arvestatud. See polnud ju ettevõtmine, mida oleks saanud toimetada suvalisel ajal.

Materjali kvaliteedist sõltus ju see, kuidas uus hoone vastu peab. Seda vastupidavust pidi aga jätkuma vähemalt kolme-nelja põlvkonna tarbeks.

Tänaseks on need aga unustatud tarkused. Metsa raiutakse ja sellest tehakse saematerjali aastaringselt. Isegi puudu jääb ja peab Venemaalt juurde vedama. Majaehitusel ei mõelda ka enamasti sellele, mis täpselt sinna seina saab, peaasi et rutem kerkiks. Arendaja ootab ju oma raha ja inimesed ihkavad uut kodu.

Mured on aga enamasti kärmad tulema. Heinamaale ehitatud majadesse ilmuvad sügisel hiired, uuristavad soojustusse käigud, närivad juhtmeid ja teevad muidki pahandusi. Kevadine suurvesi aga kipub nii krunti uputama kui ka vundamendi alla pugema. Lihtsalt ei tulnud keegi selle peale, et madalam maa võiks ka kuivendamist või täitmist vajada.

Möödalaskmisi hiljem parandada on aga tunduvalt kulukam, vahel koguni võimatu ja mõttetu. Lihtsam oleks neid ikkagi vältida. Kui me riskime majaehituse otsust tehes ennast aastakümneteks laenuorjusesse müüa, peaksime leidma võimaluse ka majaehitusel silma peal hoida. Või vähemalt tegema natuke eeltööd selleks, et mitte ühel päeval seista ja käsi laiutades küsida: kas sellist maja ma siis tahtsingi?

Aga eks seda küsivad nii mõnedki kiirkorras valminud kipsmajade omanikud. Neile jääb vaid lohutus, et kerkinud kinnisvarahinnad lubavad viletsa ulualuse kiirelt mõnele korterist majja ihkajale edasi müüa ja omale seekord hoopis kivimaja ehitada.