Prantsuse mehe Gilles'i (Stéphane Freiss) ja naise Marioni (Valérie Bruni-Tedeschi) armastuse lõpp ning algus võetakse kokku viies nende kooselu episoodis tagantpoolt ettepoole, alustades lahutuspaberite täitmisest.
Film on autori irooniline tõestus sellele, et aeg tõepoolest hävitab kõik. Ühe abielupaari kooselu sügavuti lahkamise asemel jälgib Ozon vaid kokkusobimatute inimeste kohmetuid püüdlusi oma elu korda seada.
See on intriigidele üles ehitatud intelligentne film, ühekorraga nii provotseeriv kui ka liigutav ja seda kõike tänu muljetavaldavale lavastusele, muusikalisele taustale ja suurepärastele osatäitmistele.
Kaameratöö kõigub külmast staatilisest kiire ja liikuvani ning näitlejad tunduvad tõesti nooremaks muutuvat.