Haridus: eesmärk iseeneses või vahend millegi saavutamiseks

Tegelikult oli riikliku eksamikirjandi üks pealkiri "Haridus - vahend või eesmärk". Mul on vabadus pealkirja veidi oma tahtmise järgi muuta, sest nii on minu arvates täpsem - võimalus, mida abiturientidel muidugi polnud. Aga muus osas mõtlesin noorusaegu meelde tuletada ja panna üle hulga aja paberile ka üks kirjand.

Suuremale osale õppuritest on haridus vahend elus edasijõudmiseks, väiksemale osale aga ammuli sui maailma avastamiseks.

Pikad aastad õppimist peaks valmistama meid ette millekski suureks. Kui palju kordi oleme kirjutanud vihikusse "Harjutus nr see" või "Harjutus nr teine"... Minul tekkis küll mõte, et harjutus on iseenesest tore, ent millal tuleb siis see päris - see miski, milleks kogu aeg harjutatakse? Seega peaks harjutused, kontrolltööd, eksamid, õppimine oma lõpmatus mitmekesisuses olema eesmärk millegi suurema, kõrgema saavutamiseks. Pikale harjutuste jadale järgneb kunagi perfektne sooritus?

Need noored võivad olla õnnelikumad ses mõttes, et haridus on see, mis neid siiralt huvitab. Ja tulevikus on amet sama mis hobi. Kes otsustab teadlaskarjääri kasuks, avastab kindlasti midagi põnevat, võib-olla isegi uue tähe või putukaliigi. Või leiutab insenerina kas või kasuliku majapidamisasja. Või seljatab arsti või farmatseudina mõne seni ravimatuks peetud haiguse. Kes valib õppejõu, õpetaja kutse, annab teadmistetungla edasi - vähemalt mõnele valgustatud õppurile.

Relatiivsusteooria avastanud Albert Einsteini elutöö kohta on tabavalt öeldud, et see ei jätnud teaduslikus tunnetuses kivi kivi peale, aga praktilises elus ei muutnud vähimatki. Seda vähimatki olekski ülimalt põnev avastada.

Aga mis siis, kui noor andekas advokaat avastab juriidilise knihvi, kuidas mõnest maksust kõrvale hiilida ja edukalt kaitseb kohtus suurärimeest? Ka tema on teinud oma "avastuse" - temagi õpingud pole tühja jooksnud. Honorar on kindla peale suurem kui uue tähe avastajal.

Aga ta peab oma "avastust" salajas hoidma, ta ei saa pälvida inimeste tunnustust. Pigem võib kogeda ausate kodanike halvakspanu. Sõltub inimesest, kas ta on õnnelik teenitud raha üle või hakkab töine suhtlusringkond - pidevalt inimesed, kellel on midagi valgustkartvat hingel - lõpuks painama.

Kui teaduslik avastus kirjutatakse ajalukku igaveseks, siis maksupettust võimaldanud seaduseauk lapitakse tõenäoliselt üsna pea. Peale kohtutoimikute ei jää järele midagi ning neidki säilitatakse vaid teatud arv aastaid.

Tegelikult on veel kolmaski, ja mitte väike, osa inimesi, kes oma pead ei vaeva - kellele haridus pole ei vahend ega eesmärk. Ma arvan millegipärast, et nemad võivad elus loota üksnes heale õnnele. Nii mõnelegi naeratab lotovõit, langeb sülle vanatädi pärandus, õnnestub abielluda miljonäriga või on nad juhtumisi olnud õigel ajal õiges kohas.

Kuid SL Õhtulehes ilmunud lugu näitas, et enamikule Eesti lotomiljonäridest tõi võit ainult tuska: paljudel lagunes pere, mindi tülli sõpradega, raha pudenes sõrmede vahelt nagu liiv ja mingil hetkel said võidust hoopiski võlad. Võib-olla oleks parem haridus ja suurem haritus, paksem kultuurikiht hoiatanud elustiili järsu pöörde eest.

Õigel teel on kõik, kes parema hariduse poole püüdlevad, tegemata vahet eesmärgil ja vahendil. Need, kes haridust ei väärtusta, võiks mõelda sellele, et ega haridus matsi riku.

Autor: Mati Feldmann