• OMX Baltic0,57%301,39
  • OMX Riga0,52%868,04
  • OMX Tallinn0,34%1 961,49
  • OMX Vilnius0,56%1 172,25
  • S&P 5000,74%5 525,21
  • DOW 300,05%40 113,5
  • Nasdaq 1,26%17 382,94
  • FTSE 1000,09%8 415,25
  • Nikkei 2251,9%35 705,74
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,17
  • EUR/RUB0,00%93,86
  • OMX Baltic0,57%301,39
  • OMX Riga0,52%868,04
  • OMX Tallinn0,34%1 961,49
  • OMX Vilnius0,56%1 172,25
  • S&P 5000,74%5 525,21
  • DOW 300,05%40 113,5
  • Nasdaq 1,26%17 382,94
  • FTSE 1000,09%8 415,25
  • Nikkei 2251,9%35 705,74
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,17
  • EUR/RUB0,00%93,86
  • 20.04.07, 01:00
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Haridus: eesmärk iseeneses või vahend millegi saavutamiseks

Tegelikult oli riikliku eksamikirjandi üks pealkiri "Haridus - vahend või eesmärk". Mul on vabadus pealkirja veidi oma tahtmise järgi muuta, sest nii on minu arvates täpsem - võimalus, mida abiturientidel muidugi polnud. Aga muus osas mõtlesin noorusaegu meelde tuletada ja panna üle hulga aja paberile ka üks kirjand.
Suuremale osale õppuritest on haridus vahend elus edasijõudmiseks, väiksemale osale aga ammuli sui maailma avastamiseks.
Pikad aastad õppimist peaks valmistama meid ette millekski suureks. Kui palju kordi oleme kirjutanud vihikusse "Harjutus nr see" või "Harjutus nr teine"... Minul tekkis küll mõte, et harjutus on iseenesest tore, ent millal tuleb siis see päris - see miski, milleks kogu aeg harjutatakse? Seega peaks harjutused, kontrolltööd, eksamid, õppimine oma lõpmatus mitmekesisuses olema eesmärk millegi suurema, kõrgema saavutamiseks. Pikale harjutuste jadale järgneb kunagi perfektne sooritus?
Haridus läheb üha kindlamalt tasuliseks. Tõsi, mitte veel gümnaasiumis, ehkki sealgi on võimalik õppida vanemate toetusel n-ö tasulisel kohal. Seevastu kõrgharidus on valdavalt, ka Eestis, tasuline, räägitagu tasuta kõrgharidusest mida tahes.
Aga kui haridus on juba tasuline, soovib õppur loomulikult midagi kindlat vastu saada. See ei pruugi tingimata olla teadmised, avaram horisont või kindel maailmavaade, vaid võib olla hoopiski parem töökoht või suurem palk. Või mõlemad, veel parem.
Mõnele töökohale kandideerijalt eeldatakse kindlat haridustaset või parasjagu selle omandamist. Seega ei otsusta tööandja, iseäranis avalikus sektoris, alati inimese teadmiste endi põhjal, vaid pelga paberi alusel - olgu selleks siis lõputunnistus, diplom või muu atestaat. Kellel on diplom ette näidata, see kandideerib järgmises voorus edasi, kellel mitte, see astugu kõrvale.
Muidugi on ülikoolis ka tasuta kohad, aga selleks tuleb üldjuhul ületada küllaltki kõrge lävend. Gümnaasiumis hästi õppimise üks eesmärke - võib-olla peamine? - on pääseda tasuta ülikooli. Seega algab haridustasemete olelusvõitlus juba gümnaasiumis. Hästi õppida, häid hindeid saada ja vanemate meele järgi olla on kindlasti väga tähtis, aga õppuri enda ja tema vanemategi pilk on juba kaugemale suunatud. Võib-olla on üksnes põhikool silmaringiharidus, teatud haridustase iseeneses.
Tekib oht, et haridus muutub niiviisi formaalseks, sest jahitakse ju mitte teadmisi endid, vaid riigieksamite punktisaaki, korralikku lõputunnistust, ülikoolide vastuvõtukomisjonide heatahtlikku noogutust.
Samas võib vastu küsida, kas oleks parem, kui niisuguseid stiimuleid poleks. Vaevalt. Kui kaob üks hästi õppimise eesmärke, võib langeda huvi õppimise vastu üldse ja välja tuleb see, mida keegi tegelikult ei soovi. Nokk kinni ja saba samuti.
Olen ilmselt ülekohtune nende sadade ja tuhandete noorte vastu, kes ei lähegi majandust, juurat, avalikku haldust, äri- või suhtekorraldust ja reklaami õppima, vaid keda huvitavad matemaatika, astronoomia, teoreetiline füüsika, filoloogia, aga ka arsti- või usuteadus, keskkonnakaitse.
Nendel noortel ilmselt ei tekigi küsimust, kui suur on hariduse tarbimisväärtus - haridus, teadmistes süvitsi minek on väärtus ja eesmärk ise.
Need noored võivad olla õnnelikumad ses mõttes, et haridus on see, mis neid siiralt huvitab. Ja tulevikus on amet sama mis hobi. Kes otsustab teadlaskarjääri kasuks, avastab kindlasti midagi põnevat, võib-olla isegi uue tähe või putukaliigi. Või leiutab insenerina kas või kasuliku majapidamisasja. Või seljatab arsti või farmatseudina mõne seni ravimatuks peetud haiguse. Kes valib õppejõu, õpetaja kutse, annab teadmistetungla edasi - vähemalt mõnele valgustatud õppurile.
Relatiivsusteooria avastanud Albert Einsteini elutöö kohta on tabavalt öeldud, et see ei jätnud teaduslikus tunnetuses kivi kivi peale, aga praktilises elus ei muutnud vähimatki. Seda vähimatki olekski ülimalt põnev avastada.
Aga mis siis, kui noor andekas advokaat avastab juriidilise knihvi, kuidas mõnest maksust kõrvale hiilida ja edukalt kaitseb kohtus suurärimeest? Ka tema on teinud oma "avastuse" - temagi õpingud pole tühja jooksnud. Honorar on kindla peale suurem kui uue tähe avastajal.
Aga ta peab oma "avastust" salajas hoidma, ta ei saa pälvida inimeste tunnustust. Pigem võib kogeda ausate kodanike halvakspanu. Sõltub inimesest, kas ta on õnnelik teenitud raha üle või hakkab töine suhtlusringkond - pidevalt inimesed, kellel on midagi valgustkartvat hingel - lõpuks painama.
Kui teaduslik avastus kirjutatakse ajalukku igaveseks, siis maksupettust võimaldanud seaduseauk lapitakse tõenäoliselt üsna pea. Peale kohtutoimikute ei jää järele midagi ning neidki säilitatakse vaid teatud arv aastaid.
Tegelikult on veel kolmaski, ja mitte väike, osa inimesi, kes oma pead ei vaeva - kellele haridus pole ei vahend ega eesmärk. Ma arvan millegipärast, et nemad võivad elus loota üksnes heale õnnele. Nii mõnelegi naeratab lotovõit, langeb sülle vanatädi pärandus, õnnestub abielluda miljonäriga või on nad juhtumisi olnud õigel ajal õiges kohas.
Kuid SL Õhtulehes ilmunud lugu näitas, et enamikule Eesti lotomiljonäridest tõi võit ainult tuska: paljudel lagunes pere, mindi tülli sõpradega, raha pudenes sõrmede vahelt nagu liiv ja mingil hetkel said võidust hoopiski võlad. Võib-olla oleks parem haridus ja suurem haritus, paksem kultuurikiht hoiatanud elustiili järsu pöörde eest.
Õigel teel on kõik, kes parema hariduse poole püüdlevad, tegemata vahet eesmärgil ja vahendil. Need, kes haridust ei väärtusta, võiks mõelda sellele, et ega haridus matsi riku.
Autor: Mati Feldmann

Seotud lood

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Podcastid

Tagasi Äripäeva esilehele