Priit Pärn - Botaanik kunstimaailmas

On paradoksaalne, et praegu Turu Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna kunstilise juhina ja Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna juhatajana töötav Pärn on hariduselt bioloog ega ole päevagi koolis filmiasjandust või kunsti õppinud.

Ta alustas karikaturistina. 1964. aastal trükiti Spordilehes Tapa koolipoisi pilapilt "Rada vabaks!", süstemaatiliselt hakkas Pärn karikatuure Tartus joonistama, kui ajakirjanik Kalju Kass kutsus teda Edasisse naljanurka täiendama.

"Karikatuur peab avaldatud saama. Ta ei ole seina-peale-panemise- ega sahtlis-hoidmise-kunst. Nende joonistamisest kujunes mu ülikooliaja üks põhitegevusi koos spordi ja rändamisega, teadus jäi nende taha," jutustab Priit Pärn.

"Karikaturisti mõttelaad annab väga hea ettevalmistuse animafilmi tegemiseks," sõnab Pärn. Muide, filmikoolis peavad tema tudengid terve esimese aasta karikatuure joonistama, mõeldes nalju ja luues kummalisi kombinatsioone. Näiteks Turu Kunstiakadeemia animatudengitest on väga tihti parimad karikaturistid olnud just tüdrukud - aga maailma tuntud karikaturistid on kõik mehed. Kui need neiud poleks kooli astunud, poleks nad arvatavasti mitte kunagi teada saanud, et neil ka niisugune anne on, täheldab õppejõud.

Muidugi on tema õpilaste karikatuurides ja filmitöödes ehk mingi joon, mis viitab õpetajale, aga see ei tähenda veel, et nad mõtleksid ja joonistaksid nagu Pärn. Neil on väga erinevad käekirjad, aga sarnaselt oma mentoriga panevad nad väga suurt rõhku filmi eeltööle, käsikirja ning idee lõpuleviimisele. Ja nende loomingus kipub olema sürrealismi sugemeid, muigab professor.

Pooletunnist filmi tehes võib kuluda stsenaariumi alustamisest esilinastuseni kuni paar aastat, millest umbes aasta vältab tootmisperiood. See on niisugune maratonijooks, mis on üpris pingeline. On kujunenud juba anekdoodiks, kuidas Priit Pärn pärast iga järgmise filmi lõpetamist kuulutab, et see on tema viimane linateos. Tema uus viimane film "Elu ilma Gabriella Ferrita" valmib detsembris 2007. Filmide vaheajal kehastub filmimees Pärn vabakunstnik Pärnaks. Siis ta joonistab, kujundab raamatuid, loeb ja jookseb.

Söega joonistab ta teistmoodi kui akadeemilise ettevalmistuse saanud kunstnikud. Priit Pärna söepildid on tavaliselt mitmekihilised, ta fikseerib (katab lakiga) neid töö käigus kümneid kordi. Söe ja laki kuhjumisest tekivad huvitavad faktuurid.

Eksperimentaatorina tuntud Pärn toneerib oma söejoonistusi näiteks tee või punase veiniga. Õunatükiga sütt laiali hõõrudes saab hoopis teise tulemuse kui seda banaanikoorega tehes. Kui filmi tehes peab kunstnik algusest lõpuni oma tüüpidest kinni pidama, siis söepilte joonistades on tal täielik vabadus. Kui varem vaimukana tundunud idee paberil nii atraktiivsena ei näi, saab kujutatu ära pühkida, valgele paberile jääb aga jälg. See ebamääraste kujunditega paber võibki olla edasise improvisatsiooni allikas - sünnib pilt, mida ei olnud üldse planeeritud.

Alguses läheb töö kiiresti, aga juba pärast esimest fikseerimist kulgeb töö aina aeglasemalt. Vahel on töö nädalaid üleval ja selle ümber ei toimu füüsilist vehklemist, vaid lihtsalt vaatamine ja otsimine, mida veel oleks vaja teha? Näiteks, üks joon nõuab kõrvale teist ja need koos pildi teise serva tumedat laiku jne. Oluline on ära tunda hetk, millal pilt on valmis - ületöötamist on söepildi puhul enamasti võimatu tagasi võtta.

Pärna sürrealistlikud söepildid, millel on kujutatud groteskseid, ekspressiivseid, tragikoomilisi jm situatsioone, on kõnetanud vaatajaid nii kodus kui ka kaugemal. 2002. aastal Félicien Ropsi muuseumis toimunud näituse järgi kiitis kohalik kunstikriitika Pärna kui mõjusat sürrealisti.

Pärn ütleb, et igas pildis peaks olema nii-öelda konks, mille vaataja alla neelab. Teiste sõnadega - pildi vastu tekib huvi. Kas ta hakkab pilti vihkama või tuleb teinekord tagasi, sõltub vaatajast.

Filmidesse on Pärn väikseid "konkse" sokutanud, mis tekitavad tunde, et tahaks lugu veel kord näha. Näiteks, kui tillukest konna kaadri nurgas märgatakse alles kolmandal vaatamisel ning siis usutletakse režissööri, ega ta ometi ole filmi vahepeal ümber monteerinud ja midagi juurde joonistanud? Sel juhul peab filmi veel vaatama.

11. mail toimub Kumu saalis Pärna loomingule pühendatud rahvusvaheline seminar, kus sõnavõtjad analüüsivad mitmekülgse kunstniku ja filmimehe tegevust. Kõik võivad kuulama tulla ja saavad oma hinnangut kunstitarkade seisukohtadega võrrelda. Pärna pildid ja filmid võivad meeldida või mitte, aga ükskõikseks ei jäta nad kedagi.

Autor: Tiina Kolk