Miks Venemaa nii käitub?

Mart Laar 08. mai 2007, 00:00

Seda küsis minult mõni päev tagasi üks lääne kõrges välispoliitilises ametis tuttav. Poliitikuna saab ta aru, et oponendil võivad olla huvid, mis on tema omadega vastandlikud. Kuid mida tahab oma praeguse kampaaniaga saavutada Venemaa? Kas ta tõesti ei saa aru, et kokkuvõttes nõrgestab ta nii vaid oma positsioone ning võitjaid sedalaadi kemplemises ei ole. Ega ma osanudki küsijale midagi põhjapanevat vastata, vastust on asjata otsinud targemadki pead. Venemaa käitumismotiivid on endiselt mõistatus.

Mõni asi on siiski selge. Kuna Venemaal ei eksisteeri avalikku arvamust - kui mõni lühike ajalooperiood välja arvata -, siis on Eesti-vastase kampaania näol tegemist riikliku ettevõtmisega. On naeruväärne väita, et Eesti saatkonda piiravatel noortejõukudel ega Eesti pihta suunatud kübersõjal pole Kremliga mingit pistmist.

Mõni analüütik on oletanud, et Eesti käib Venemaale lihtsalt närvidele. Kuidas on võimalik, et mingi kääbusriik polegi suurest ja vägevast Venemaast eraldudes kokku varisenud, vaid kadestamisväärselt edukalt hakkama saanud? Eesti pole hoolinud Vene toest ning liikunud otsustavalt läände, pääsedes nii NATOsse kui ka ELi. Siinsed venelased elavad paremini kui venelased Venemaal ega mõtlegi ajaloolisele kodumaale tagasi pöörduda.

Vähe sellest: Eesti on võtnud oma südameasjaks toetada teisi Vene-sõltuvusest vabaneda püüdvaid riike. Kõik see lõikab vene hinge otsekui kreissaega - Eesti edu oleks Moskvale nagu pidev alandus.

Õnneks või õnnetuseks pole asjad siiski nii lihtsad. Venemaa rünnaku alla on umbes pooleaastaste vahedega sattunud kordamööda pea kõik tema naaberriigid, olgu nad oma reformides edukad või mitte. Inglise saadikut saatis kuid Naši kisakoor - kuna saadik oli oma häbematuses esinenud ühel Kasparovi korraldatud konverentsil.

Venemaa käitumismall on lihtne. Moldova hakkas Vene tahtele vastu - keelame ära Moldova veinid ja keerame kinni gaasi. Poola nõudis Katõni veretöö tunnustamist ning vabandamist Varssavi ülestõusu lämmatamise pärast - anname poolakatele tänaval peksa ning keerame kinni nende lihaekspordi.

Kõige räigemad sammud astuti Gruusia vastu, kes julges avada Nõukogude okupatsiooni muuseumi ning võtta teolt kinni vene luureohvitserid. Vaadates Gruusia vastu astutud samme, võib ütelda, et Eesti-vastastes sanktsioonides on Venemaal veel pikk maa minna. Eesti ettevõtete rüüstamise ja eestlaste väljasaatmiseni pole seni veel jõutud.

Venemaal on vaenlast lihtsalt vaja. Vaenlase kujuta pole Vene riigipeadel võimalik end näidata "tugeva" liidrina, vaenlase kaela annab ajada kõik Venemaad vaevavad hädad ning tema olemasolu kisub inimeste tähelepanu igapäevaprobleemidest eemale.

Kes parajasti vaenlase rolli satub, see polegi sedavõrd oluline. Mõni aeg tagasi oli Venemaa peamine vaenlane Baltimaades Läti, nüüd on lihtsalt järg jõudnud Eesti kätte - me võiks kas või pea peal seista ja ükskõik milliseid järeleandmisi teha.

Psühholoogid ütleksid, et oma identiteedi ehitamine vaenlaste otsimisele annab tunnistust tugevast neuroosist. Kui inimene surub oma teadvusest välja ebameeldivad sündmused minevikust, võib see viia agressiivse käitumiseni.

Venemaa üritab meeleheitlikult eitada kommunistliku süsteemi kuritegusid, ka endi kallal. Kuni Venemaa keeldub oma minevikku teadvustamast, pole paranemist loota.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing