Üks veel, aga kaks on liig

Õige veidrad lood toimuvad ülemaailmse finantssüsteemi kantsides IMFis ja Maailmapangas. Kaks kuud tagasi lahkus Maailmapanga president Paul Wolfowitz postilt skandaaliga ja mässavate töötajate õhutusel. Hiljuti aga šokeeris tema kolleeg IMFi eesotsas Rodrigo Rato avalikkust teatega, et paneb oktoobris ameti maha.

Ühe rahvusvahelise laenuasutuse juhi kaotus on ebaõnn, aga kahe kaotus näib juba hooletusena. Katlas, kus vermiti tänased ülilikviidsed kapitaliturud, käärivad vandenõuteooriad.

Pealtnäha erinevad kaks tagasiastumist kui öö ja päev. Kui Wolfowitz lõpuks lahkuma sunniti, olid Maailmapanga töötajad rõõmu pärast arust ära. Suurem osa IMFi töötajaist seevastu näib olevat Rato mineku pärast siiras masenduses.

Wolfowitz sai kuulsaks Iraagi sõja ehk väidetavalt ühe ajaloo suurima strateegilise läbikukkumise arhitektina Napoleoni Venemaale tungimisest saadik. Rato seevastu oli Hispaania rahandusminister ajal, mil riigi majandus oli parimas seisus 16. sajandist peale.

Wolfowitz ei viinud läbi mingeid tõsiseid juhtimisreforme, mis oleksid Aasia tõusu arvestanud. Rato all tegi IMF vähemalt mingeid samme, et anda Hiinale jt kiirelt arenevatele turgudele fondis rohkem sõnaõigust. Samal ajal viis ta läbi reforme, mis tugevdasid IMFi rolli vahetuskursside juhtimisel.

Kuid kahe juhi lahkumisel on ka murettekitavaid sarnasusi. Esiteks kasutavad eurooplased Rato ootamatut lahkumist ilmselt selleks, et vältida arutelu oma eelisõiguse üle fondile ka edaspidi enda seast juhte määrata. USA-l läks korda välja pressida see, et Maailmapanga etteotsa taas ameeriklane pannakse, viidates Wolfowitzi valutumale lahkumisele.

IMFil on aega, et viia sisse avatud valimisprotseduur, mille tulemusel saaks ametisse parim võimalik kandidaat, rahvusele vaatamata. Keskpangad on ju edukalt valinud etteotsa eksperte, mitte poliitilisi figuure.

Teine sarnasus on see, et mõlemat institutsiooni ähvardab kriis. Tänastel likviidsetel finantsturgudel on IMFi ja Maailmapanga peamised laenuinstrumendid suuresti mõttetud. Tõsiste reformideta võivad Maailmapank ja IMF aastakümneiks talveunne vajuda.

Parem oleks siiski, kui IMF ja Maailmapank juba täna elusüsti saaks. Globaliseeruv maailm vajab ülemaailmseid finantsasutusi, kuid nende roll peab seisnema koordineerimises, järelevalves ja tehnilise nõu andmises, mitte mõttetutes laenamismehhanismides. Aga enne kui muutused toimuda saavad, peavad mõlemad institutsioonid oma juhtimise ümber korraldama.