Kinnisvarahinnad ja kontserdielu

Majanduslangus või vähemalt selle pidurdumine on alanud, kuid rahvaüritustel see veel välja ei paista.

Sel suvel ma veel inimtühjale kontserdile sattunud ei ole, ehkki vahel on hind täitsa krõbe olnud. Rabarocki piletihinna peale ma lausa võpatasin, kuid rahvarekord löödi ikka. Kasvamine kultuurrahvaks on täies õies.

Öeldakse, et kui inimestel hakkab raha puudu jääma, on massiüritused esimesed, mis kannatavad. Ma veidi kahtlen selles. Muidugi, kui suur vaesus on majas, tehakse ise lastele nalja, kuid ega selle pärast veel festivalile minemata jäeta, et eluaseme laenumakse kahekordseks hüppab.

See aegamisi sissekasvatatud kultuuritarbimise komme ei kao üleöö, krahhi või paariga. Ja mida rohkem tarbime, seda rohkem kandikul ette kantakse.

Igal aastal ilmuvad välja järjest kuulsamad bändid ning kaugel ei ole aeg, kus kõik kuumem maailma kraam koduõuel nähtud saab.

Keegi vist kunagi mainis, et puudu on veel U2 ja Madonna. No ootame! Kui eurot ei tule, siis ostame pileti kroonide eest. Nii ongi, et kinnisvaraturu ja majanduse jahtumise ajal Eestis kellelgi igav ei hakka. Pole põhjust, harjumus viib väljakule.

Kui Pärnu peentest viiulihelidest ei piisa, siis alati võib kuulata Saaremaal Õlletoobril vahusemaid viise; kui muidu argielu meelest ei lähe, siis taas on osa kaunist kultuuri kokku segatud kuu aega varem ning vaadis muhedalt käärima lastud.