13aastane Tallinna Audentese erakooli 7. klassis õppiv Igor Volhonski peab end säästjaks, kes soovitud asjade ostmise nimel on nõus koguma.
Igor saab vanematelt taskuraha 350 krooni. Igal nädalal lisandub sellele 150 krooni lisa. Emalt saab poiss taskuraha sularahas; isa, kes on enamasti Rootsis tööl, teeb seevastu tavaliselt ülekande.
Igor eelistab maksta sularahas, sest siis teab ta alati, kui palju tal parasjagu raha alles on. Pangakaarti kasutab poiss üksnes raha väljavõtmiseks ja vajadusel ka ülekannete tegemiseks.
Kuna noormehel polnud isu koolivaheajal niisama käed rüpes istuda, teenis ta suvekuudel Kakumäe rannas raha jäätisemüüjana. Tasu müügitöö eest oli 25 krooni tunnis. Palga kavatseb ta kõrvale panna, sest tahab endale uut telefoni osta.
Enamik Igori rahast kulub riietele ja toidule. Rõivaste, meelelahutuse, transpordi ja kontserdipiletite jaoks küsib ta vanematelt raha eraldi juurde.
"Arvan, et olen rohkem säästja tüüp, sest kui ma ikka midagi väga-väga tahan, mille jaoks oleks vaja raha koguda, siis saan sellega hakkama," ütleb ta ise. Allahindlusi poiss eriti ei jälgi. "Enne vaatan ma ikka toodet. Kui see mulle ei meeldi, ent hind on madal, siis ma ju seda ei osta," räägib ta.
Igor tegeleb vabal ajal rulluisutamise ja kitarrimänguga. Esimese peale raha tihti ei kulu. Suurem väljaminek tuleb teha iga 2-3 aasta tagant uute uiskude ostmiseks.
Kitarrimäng ei nõua samuti suuri kulutusi, raha tuleb välja käia üksnes kitarrikeelte eest.
Autor: Katharina Toomemets