Tallinna Börs on formalist

Septembrikuu esimestel päevadel oli Tallinna Börsi ametnikel käed-jalad töid-tegemisi täis. 3. septembril toimus noteerimis- ja järelevalvekomisjoni koosolek, kus vaadati läbi kaks reglemendi rikkumist. Ühe kohaselt avaldas AS Tallinna Vesi teate aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumise kohta Eesti Päevalehes 14 päeva varem, kui avaldati vastavasisuline börsiteade. Tallinna Vesi sai börsilt selle eest hoiatuse.

Starmanil läks aga veel kehvemini. Nimelt lükkas telekommunikatsiooniettevõte aktsionäride koosoleku kuu võrra edasi, millest teatas ajalehe Äripäev kaudu. Paraku unustati börsiteade hommikul edastada ning seda tehti alles kell 11.47 ehk pea kaks tundi pärast kauplemise algust. Starmani trahviti "raske" eksimuse eest 5000 krooniga.

Ma väga kahtlen, kas nende ettevõtete eksimused kahjustasid väikeinvestorite huve nii palju, et kokku pidi tulema noteerimis- ja järelevalvekomisjon. Muidugi, formaalselt, börsi reglemendi järgi toimiti ilmselt õigesti, aga näidake mulle investorit, kes nimetatud eksimuste tõttu reaalset kahju sai.

Aga samal ajal, kui oleks vaja, et väikeinvestoritele tagatakse reaalselt võrdne kohtlemine, on börs ja finantsinspektsioon võimetud. 24. septembril hakatakse kõigi eelduste kohaselt kauplema nn uue Viisnurga aktsiatega. 4. septembril teavitas börs, millal jagunevate aktsionäride nimekiri fikseeritakse, aga millised need firmad on, selle kohta ei olnud investoritel mitte mingisugust infot mitte kusagilt saada.

Tundub, et börs ei saanud isegi aru, et alates 14. septembrist jäid investoritele kätte ühe firma aktsiad, mida ei olnud võimalik enam kui nädala jooksul müüa.

Teate vaatlusmärgi lisamisest saatis börs välja 13. septembri hilisõhtul, aga seda alles siis, kui kolleeg Romet Kreek saatis börsile järelepärimise, mis Viisnurga aktsiaga toimub. Selleks ajaks oli aga rong juba läinud.

Selle asemel et anda informatsiooni, millise ettevõtte aktsiaid investorid alates septembri algusest ostsid (aktsia hind hüppas kahe nädalaga veerandi võrra, saja kroonini), tegeldakse näpuga järje ajamisega, kas ettevõtted teatavad aktsionäride üldkoosoleku toimumise ajast esimesena börsisüsteemi kaudu või ajalehes. Pealegi: kui tahetakse, et teave ka tegelikult investoriteni jõuaks, on ajalehed tunduvalt sobivam infokanal kui Tallinna Börsi teated. Äripäeval on umbes 100 000 lugejat, Eesti Päevalehel pea kaks korda rohkem, aga kui palju on börsiteadete lugejaid? Mõnisada, pakun ma.

Aga selle asemel et nõuda Viisnurgalt koos aktsiate jagamise kavaga ka kahe uue ettevõtte prospekti või halvemal juhul peatada ettevõtte aktsiatega kauplemine, peatati 6. septembril kauplemine hoopis Eesti Telekomi aktsiatega, sest koosolekul asendati emaettevõtte esindajana üks nõukogu liige teisega.

Seda, et kõik börsiettevõtted avaldaksid majandustulemuste kalendri, et ka mitteprofessionaalsed investorid saaksid õigeaegselt ettevõtete tulemustele reageerida, börs tagada ei suuda. Mida me räägime investorite võrdsest ja ühetaolisest informeeritusest!

Mõned aastad tagasi loodi Eesti Investorite Liit. Surnult sündinud ettevõtmist tutvustaval üritusel istusid presiidiumis organisaatorite kõrval peategelastena nii Tallinna Börsi kui ka finantsinspektsiooni juhid. Asja iroonia seisneb aga selles, et juhul, kui kaks nimetatud institutsiooni ei tegeleks ainuüksi formalismiga, vaid kaitseks väikeinvestoreid ka sisuliselt, poleks investorite huve kaitsvat organisatsiooni vaja.