Kriisi taga hooletud pangad

Hiljutine kaos finantsturgudel ja sellele järgnenud likviidsus- ja laenukriis tõstatas kaks küsimust. Kuidas viis suutmatus maksta tagasi riskantseid hüpoteeklaene mõnes USA osariigis ülemaailmse kriisini? Ja miks riskid ajaga kasvasid, mitte ei vähenenud?

Varem olid pankade laenud raamatupidamises näha. 1980. aastate kinnisvaramulli lõhkemisel USAs läksid paljud laenuandjad pankrotti, mis viis panga- ja laenukriisini ja majanduslanguseni 1990-1991. Kindlustamine pidi süsteemi sisse kirjutatud riski vähendama. Finantsglobaliseerumise käigus ei hoidnud pangad laene enam raamatupidamises, vaid pakendasid need varaliste garantiidega väärtpaberitesse ja müüsid maha investoreile üle maailma, et riske hajutada.

Mis siis valesti läks? Probleem polnud vaid riskantsetes hüpoteeklaenudes. Riskantne laenupraktika - omaosalusest ja laenajate maksevõime kontrollimisest loobumine, negatiivne amortisatsioon, laenuvõtjaid peibutavad ajutiselt madalad intressimäärad - iseloomustas enam kui pooli USAs aastail 2005-2007 antud eluasemelaene. Samasugune hooletus levis ka muudes laenusektorites.

Pangad olid oma riskid maandanud ja teenisid teenustasudelt, neid ei huvitanud laenude kvaliteet. Teenustasude pealt teenisid ise riske võtmata ka finantsvahendajad. Hüpoteegimaaklerid, pangad ja investeerimispangad said seda kopsakamaid teenustasusid, mida rohkem laene anti.

Reitinguagentuuridel aga tekkis huvide konflikt - nemad said teenustasu instrumentide haldajailt. Kollektiivselt laenukohustusi ostvad investorid uskusid oma ahnuses eksitavaid reitinguid. Mõni ime siis, et riskantsete laenude turg kokku kukkus ja ka muud laenuturud seepeale külmusid. Lisaks likviidsuskriisile tekkis ka probleem maksejõuga.

Lõdvem rahanduspoliitika võib likviidsust tõsta, aga maksejõukriisi see ei lahenda. USAs on pankrotis kuni kaks miljonit peret. Ligi 60 laenuandjat on pillid kotti pannud. Sama saatus võib tabada paljusid ehitusfirmasid ja riskifonde.

Mis siis teha? Keerukaist varadest ja nende omanikest tuleb saada parem ülevaade. Keerukate finantsinstrumentidega peab kauplema börsidel, mitte nn letiturgudel, neile peab looma ühtsed standardid, et saaksid tekkida likviidsed sekundaarturud. Finantssüsteem vajab paremat järelevalvet, regulatsiooni, mis hõlmaks ka riskifonde. Üle peab vaatama reitinguagentuuride rolli.

Likviidsusriski peab korralikult analüüsima, finantsasutustel tuleb riske paremini hinnata. Seda peavad arutama G7 rahandusministrid, et ära hoida tõsine tagasilöök finantsglobaliseerumisele.