Ettevõtte karile ajamise eest makstakse heldet tasu

Isegi nii muutunud, et aina enam leidub neid, kes arvavad, et aeg on midagi ette võtta. Frederick Rowe, kes juhib ühendust Investorid Juhtide Vastutuse Eest (ingl k Investors for Director Accountability), ütleb Äripäevale otse, et Merrill Lynch on kõige vale kehastus.

Rowe leiab, et omanike ehk investorite huvide eest peaks seisma börsifirma nõukogu. "Nad peaksid tegutsema ja hääletama nii, nagu nad oleksid ettevõtte omanikud, mitte juhtide sõbrad," sõnab Rowe. "Aga O'Neal täitis nõukogu oma lemmikutega." Kas aktsionäride üldkoosolek midagi ei otsusta? Rowe vastab, et selleks ajaks on asi juba tahe.

Rowe'i lahendus: nõukogu liikmed peavad kokku leppima selles, et esindavad omanike pikaajalisi huve, mitte ei püüa juhtidega sooje suhteid säilitada. Öösiti peab neid üleval hoidma mure firma käekäigu, mitte palga pärast.

Isegi Harvardi Ärikooli emeriitprofessor Michael Jensen, kes oli umbes 20 aastat tagasi üheks tippjuhtide saavutuste eest makstavate hiigelboonuste idee algatajaks, on asja üle järgi mõelnud. Järgmise aasta algul ilmub tema ja kolleeg Kevin Murphy sulest raamat "Juhtide palk ja mida sellega teha", mis nendib, et nõukogu peaks juhiga tulevikus palju karmima lepingu sõlmima.

Jensen ise on leidnud, et praegu näeb 44% firmajuhtide lepinguid ette vallandamistasu ka siis, kui juht on süüdi mõistetud kelmuses või ettevõtte raha omastamises. Tervelt 94% tippjuhte ei saa kehva töö eest vallandada ilma korraliku kompensatsioonita.

Indias asuva ärikooli Alliance Business Academy asepresident doktor B. V. Krishnamurthy on leidnud oma uurimustes veel hullematki. 300 börsifirma uuring näitas, et mitmete näitajate põhjal kõige edukam 5% maksis oma juhtkonnale vähem palka kui 5% kõige kehvemaid tulemusi näidanud ettevõtteid. See tähendab, et ettevõtte edu ja tippjuhtkonna palgad on pöördvõrdelises seoses.

Üheks üle mõistuse käivate lahkumishüvitiste sümboliks sai aasta alguses Robert Nardelli, 2000. aastast tänavu jaanuarini USA kodukaupade müüja Home Depot' eesotsas olnud mees.

Tema juhiaega iseloomustab firma turuväärtuse kahanemine 40% võrra ja paigalseisev aktsiahind, samas kui konkurendi Lowe'i aktsia hind kahekordistus. Käive ja kasum, mis algul eluasemebuumiga kasvasid, kuivasid buumi vaibudes kiirelt kokku.

Nardelli juhtimisstiilgi oli omapärane. 2006. aastal, kui kriitika juba tuld võttis, soovitas Nardelli nõukogul aastakoosolekule mitte ilmuda. Koosoleku viis läbi Nardelli ainuisikuliselt. Digikell mõõtis, et ükski aktsionär ei räägiks kauem kui minut.

Kui nõukogu liikmed lõpuks Nardellist lahti saada otsustasid, andsid talle kaasa 210 miljonit dollarit.