Nädal Meelis Mandli pilgu läbi

Ei möödu päevagi, mil mõni välisfond või pank ei maini Eestit, Lätit ja Leedut kui kõrgenenud riski allikat ning ei pista oma pressiteate sisse sõna "devalveerimine". Viimati tegi seda sel nädalal siinmail tundmatu GAMi-nimeline fond, kes ennustab, et Balti valitsused on sunnitud rahvusvaluuta devalveerima, kuna laienevad majandused kütavad inflatsiooni.

Teised, siinmail tuntumad SEB, Nordea või Danske on vaoshoitumad, kuid vihjavad Soome ja Rootsi 80ndate lõpu panganduskriisidele ning nende sarnasustele Baltimaades praegu toimuvaga. Soomes teatavasti lõppes kriis marga devalveerimisega.

Devalveerimine kerkis siinmail pärast 10 aastat taas päevakorda tänavu veebruaris. Siis, kui Riia majandusülikooli teadur Morten Hansen ütles, et Läti latti tuleb devalveerida, kui inflatsioon jätkub praeguses tempos. Lätlasi tabas seepeale valuutaostuhullus ja Eestis hakati devalveerimisest, täpsemalt selle võimatusest rääkima.

Ma kuulun sellesse parteisse, kelle meelest ei ole krooni devalveerimise tõenäosus sugugi null. See on olemas. Ja see tõenäosus sõltub eelkõige Lätist.

Juhul kui Läti murdub ja lati kurssi muudab, tuleb ka meil võrrandiga 1 = 15,65 hüvasti jätta.

Läti on meile majanduslikult kõige olulisem partner. Me oleme suurim Läti välisinvestor.

Teine ja mitte vähem oluline on asjaolu, et meid võetakse finantsmaailmas ühe täpina. Eestit, Lätit ja Leedut. Rahakraanid meile on ühed. Kui kinni keeratakse, siis kõigile. Kui lahti, siis kah kõigile.

Jah, meil on valuutakomitee süsteem ja krooni kattevara. Aga see on välja töötatud 1992. Siis maksis sularaha. Paljud meist praegu oma palka paberis krõbistavad? Palju virtuaalsest rahast kaetud on?

Ma ei taha külvata paanikat. Teeme nii, et devalveerimise jutt hakkab devalveeruma. Ning sunnime möödaminnes valitsuskoalitsiooni riigi rahakoti suud plaanitust ettevaatlikumalt paotama. Krooniga ei mängita. Ükski valimislubadus pole seda väärt.