Uued tegijad ebaõnnestumisi ei karda

Millised hirmud, mõtted Teid valitsesid uut ametikohta vastu võttes?

Asmann: Hirmu ma nagu ei tundnudki, aga muret tekitas küsimus, kuidas jaotada aega kõige olulisega tegelemiseks. Algusest peale oli selge, et oma tegemisi tuleb hakata oluliselt rohkem planeerima ning keskenduda tuleb vähematele, aga sedavõrd olulisematele asjadele.

Saarpuu: Ei saa öelda, et midagi konkreetset kartnud oleksin. Inimeste, protsesside ja strateegia koordineerimisega olid seotud ka minu eelmised töökohad, samuti oli ligi aastapikkune töökogemus Eurolinesis andnud kinnitust, et meil on tugev ja arenev meeskond ning omanikega sarnased vaated.

Loomulikult kaasneb tippjuhi ametikohaga pisut teisel tasandil vastutus, kuid kui selle ees hirmu tunneks, ei oleks mõtet sellist tööd vastu võtta.

Või lähtute pigem sellest, et saab karjääri linnukese kirja, põhiline on kas või mõnda aega vastu pidada?

Asmann: Minu senine karjäär erineb oluliselt CVsse linnukesi koguva karjeristi omast. SEB on minu esimene töökoht, alustasin siin 1994. aastal. See aeg on tähendanud mulle suurt sisemist arengut ja eneseteostamist üha keerulisemate ülesannete lahendamisel. Edasiviivaks jõuks ei ole mulle olnud mitte niivõrd perspektiivid karjääriredelil, kuivõrd kõrgele seatud töised eesmärgid ja standardid.

Ma ei suuda töösse ükskõikselt suhtuda - kui midagi teha, tuleb seda teha korralikult. Ametikohale kandideerides võtsin kohustuse ja vastutuse panustada täiel jõul ning sellest pean ma ka kinni.

Saarpuu: Ma olen alati lähtunud põhimõttest, et teha midagi vaid tegemise või linnukese kirjasaamise nimel on mõttetu ajaraiskamine. Lihtsalt täiendav rida CVs ei tee mind ei õnnelikumaks ega võimalike tulevaste tööandjate silmis väärtuslikumaks. Samuti oleks see nii oma meeskonna kui ka omanike usalduse petmine. Leian, et sellise pakkumise saab vastu võtta vaid siis, kui sul on visioon, oskused ja tahe midagi ära teha.

Palju on Teil karjääri jooksul olnud nõrkusehetki, et lehvitaks kaabut ja vaataks midagi muud, et ei viitsi ega taha enam.

Asmann: Kord kuskil 1995 või 96 oli küll selline moment. Pärast Tartu ülikooli lõpetamist läks enesehinnang kuidagi järsku kõrgeks ja otsustasin kandideerida Laeva Meierei finantsjuhiks. Minu (ja Laeva Meierei) õnneks ei osutunud ma valituks. Eks raskeid aegu on pangas palju olnud, aga raskuste tekkides mõtlen alati esimesena, kuidas olukorda muuta, mitte, kuhu selle eest pakku minna.

Saarpuu: Eks järelemõtlemise hetki tekib aeg-ajalt kõigil. Siis tuleb võtta pisut aega, et teadvustada, milles täpselt on probleem.

Lõppkokkuvõttes on kõige olulisem tunda end hästi. Selles mõttes, et oled rahul nii tööga, mida sa igapäevaselt teed, kui ka sellega, mida sa ettevõttelt vastu saad.

Kui ma töötajana end enam hästi ei tunne, tuleb tööandjaga rääkida ja arutada. Kui on võimalik leida lahendus, on kõik korras. Kui seisukohad on aga erinevad, tuleb liikuda edasi. Olen ise sellest põhimõttest lähtunud ja soovitanud seda alati ka oma kolleegidele. Praegu on kõikjal nii palju võimalusi, et hea professionaal leiab lõpuks alati töö, mis ka talle endale midagi pakub.

Uuele valitsusele antakse sada kriitikavaba päeva. Kas ootasite ka oma tööandjalt nn armuaega?

Asmann: Konstruktiivset kriitikat võib minu poolest kohe teha. Ma ise ei oota armuaega ega taha seda ka teistele anda. Meil on paika pandud pikaajalised strateegilised eesmärgid ning nii suur organisatsioon peab olema suuteline iga päev arenema. Üksuste juhid vastutavad oma valdkondade eest ning kui siin on probleeme, tuleb need viivitamatult kõrvaldada. Probleemide esilekerkimine on tegelikult väga teretulnud, sest probleemi teadmata ei oska seda ka lahendada.

Kui rääkida panga finantstulemuste olulisest parandamisest või sisemise töökultuuri muutmisest, jääb tulemuse saavutamiseks sajast päevast selgelt väheks. Pikaajaliste eesmärkide saavutamises pean õigeks tuhande päeva reeglit - mida tuhande päevaga ei saavuta, seda ei saavuta iial.

Saarpuu: Eurolinesi juhatuse esimeheks asudes oli mul seljataga juba ligi aastane töökogemus tegevjuhina samas ettevõttes. Vormiliselt minu roll ja positsioon küll muutus, kuid sisuline pool jäi suuresti samaks. Armu- ja sisseelamisaeg on minu puhul seega ilmselt juba seljataha jäänud.

Kas olete kuidagi ennast ka ebaõnnestumiseks ette valmistanud? On Teil plaan B?

Asmann: Mõttetu on energiat raisata sellele, et mis saab siis, kui meteoriit tabab. Eelistan tegeleda põhiülesannetega, et muuta plaan B vajadus ebatõenäoliseks. Oma tööd hästi ja pühendunult tehes ei pea karjäärialaseid kriisiplaane meisterdama.

Saarpuu: Kartus ja hirm ebaõnnestumise ees on minu arvates juhi puhul kõige kindlam tee ka reaalselt ebaõnnestuda. Kui sul puudub visioon ja usk iseendasse ning oma meeskonda, ei saa sa olla hea juht. Ebaõnnestumise võimalus eksisteerib alati, kuid kui sellest pidevalt mõelda ja tagavaraväljapääse otsida, läheb tähelepanu valedele asjadele.