IMF on jäänud usalduskriisi

Maailmamajandust ähvardavad järjest enam turu reaktsioonid ülemaailmsele tasakaalustamatusele ajal, mil IMF on suures osas kaotanud oma algse olemasolu põhjenduse maailma keskse rahainstitutsioonina. Arengud peaks stimuleerima fondi otsima uut eesmärki maailma fondide juhina.

1960. aastatel sai IMF kõigi suurema majandusega riikide probleemidega hakkama ja 1980. ning 1990. aastatel arenes see tärkavate turgude kriisijuhiks. Aga see töö on praegu tunduvalt keerulisem mõnede suurte tärkavate majanduste tõttu. Igal juhul nihkub finantsalase närvilisuse fookus tagasi maailmamajanduse tuumikriikidesse nagu USA, Suurbritannia ja Austraalia, mis finantseerivad suuri jooksevkonto puudujääke tunduvalt vaesemate riikide ülejäägiga.

Need ülejäägid peegeldavad kõrget säästutaset nii era- kui ka riiklikus sektoris, naftatoodangus, samuti tärkavates Aasia majandustes, mille tulemus on nende välisreservide kiire akumuleerumine. Kuid nende riikide jaoks on see vaevalt et õnnistuseks. Reservid on muutunud nii suureks, et isegi väikesest varade nihkest teatamine, nt eurost dollariks, võib turgudel põhjustada paanikat. Ülejäägiga riikide püüded leida alternatiivset reservvara on olnud problemaatilised. Suurem osa tähelepanust on pööratud Hiina fondide ühele triljonile dollarile ja riigi püüetele säilitada selle vara väärtust.

USA riigikassa võlatähtede mitmekesistamisele umbes kolme miljardi dollari investeerimisega Blackstone'i erakapitalifondi eelmisel suvel järgnes väärtuse piinlik kokkuvarisemine. Tööstusriikide valitsused kibelevad uusi suveräänseid rahafonde kasutama pigem strateegiliselt kui lihtsalt turuloogikat järgides.

IMF võiks olla võimas finantsalane stabiliseerija, kui see saaks hakkama uute ülejäägiga riikide reservvaraga. Selleks oleks hea panustada spekuleerijate vastu. Kuid selleks, et seda täiesti uut ülesannet täita, peab IMF taastama oma liikmete usalduse. Reservide suurenemine paljudes Aasia riikides oli kaalutletud reageering 1997. aasta finantskriisile, mida toitis illusioonide purunemine IMFi suhtes. Seega peaksid uued ülejäägiga riigid enne seda, kui IMF võtab endale üleilmsete reservide juhi rolli, omama oluliselt suuremat mõju fondi juhtimises. Ainult siis saaksid nad olla kindlad, et nad ei ole poliitiliselt motiveeritud manipulatsiooni objektid.