Markantne näide selgest ülereguleerimisest on metsamajanduskavade riigipoolse kehtestamise nõue. Selle ülesande täitmisega on riik lootusetult jänni jäänud ja sestap ei saagi metsakasvataja täies mahus oma metsi majandada.
Esmalt kontrollib riik, kas need inimesed, kes metsa inventeerivad, oma asja üldse tunnevad. Selleks on ette nähtud metsakorraldajate litsentseerimine. Iga metsakorraldaja peab läbima põhjaliku teadmiste kontrolli ja saama riigilt vastava litsentsi. Seejärel läheb paberitega metsakorraldaja metsa, inventeerib selle ja koostab metsamajandamiskava, mis kirjeldab üksikasjalikult, mida omanik selles metsas teha tohib. Seejärel esitab too ametlikult asjatundjaks tunnistatud inimene oma töö riigile, kes kontrollib üle, kas töö sai ikka õigesti tehtud.
Teisisõnu, toimub metsamajandamiskava kehtestamine. Kuid sellestki ei piisa. Tegelikule metsatööle eelneb riigile metsateatise esitamine. Ja kolmandat korda kontrollib riik, kas inimene, kes esialgselt metsas käies kuused-kased kirja pani, metsa ära kirjeldas ja sellele sobiva raie ette nägi, ikka teadis, mida ta teeb.
Seadus näeb ette metsateatises esitatu reaalse kontrolli, kusjuures vastav ametnik on kohustatud iga kord ka selles metsas uuesti käima. Seega - riik ei usalda iseennastki, rääkimata siis metsaomanikust. Kõigiks nendeks toiminguteks peab riik ülal hiiglaslikku ametnike armeed, sest seadus, ehkki veider ja bürokraatlik, vajab täitmist.
Mida peaksid tegema aga metsaomanikud, kes kõiki seaduse keerukusi arvestades oleks tohtinud metsa raiuda näiteks sügisel, kui puidu defitsiit oli eriti terav ja hinnad seetõttu parimad, riik aga lihtsalt ei jõudnud kavasid kehtestada?
Praeguseks on olukord muutunud. Võime öelda, et meie keskmine metsaomanik on seadusekuulekas, tema soov on majandada oma metsi nii hästi, kui ta seda oskab, tehes kõik metsamajanduslikud tööd õiges mahus ja õigel ajal ning makstes kõik maksud. Kuid paljude metsaomanike puhul jääbki see vaid sooviks, sest majandamine peab ennast ära tasuma. Praegune õigusruum soosib aga pigem metsamaa müüki, laenu tarbeks pantimist või lihtsalt paremate aegade ootamist, mitte aktiivset majandamist.
2006. a statistilise metsainventuuri andmetel vajaks üle 120 000 ha metsa kiiret majandamist. Alati võib öelda, et looduslik mitmekesisus kasvab, kah õige. Kuid miskipärast tunneme siirast rõõmu oma puidust valmistatud toodete üle, olgu need majad, mööbel või lihtsalt käsitöö. Ka ahju või kaminasse paneme meeleldi puud, ehkki võiks ju kütta gaasi, põlevkiviõli või elektriga.
Oluline osa looduses on metsalagendikel ja raiesmikel, mis on paljude liikide elupaigaks; puude harvendamine meeldib aga näiteks nii metsisele kui põdrale. Mida nooremad metsad, seda rohkem seovad nad süsihappegaasi ja toodavad hapnikku. Seega - mets ei lähegi aastatega aina paremaks.