Ülereguleeritud seadus takistab metsa majandamist

Möödunud aasta oli metsamajanduses eriline, puidu hind kerkis sellisele tasemele, millest keegi unistada pole osanud. Pea iga sortimendi juures võis öelda: sellist hinda pole enne kuuldud ega nähtud! Võiks siis ju arvata, et turu nõudluse ja pakkumise rusikareeglid tinginuks möödunud aastal Eesti metsade raiemahu olulise tõusu, kuid ei. Jättes siinkohal kõrvale riigimetsanduse paeluva temaatika, tuleb nentida, et erametsade raiemaht jätkas oma senist ühtlast ja järjekindlat allakäiguteed.

Praegune metsade majandamist reguleeriv seadusandlus näib lähtuvat põhimõttest, et raie kui seesugune on halb ja raiuda tuleb võimalikult vähe. Seda toetab laialt levinud uskumus, justkui oleks Eestis mets otsa lõppemas ja maa ägab röövellike raiete laastamistööde kütkeis. Ometi võime juba mõnda aega tõdeda, et Eestimaad pole viimase saja aasta vältel katnud rohkem metsa kui praegu. Võrreldes okupatsioonieelse ajaga on metsamaa maht pea kahekordne, kusjuures riigimetsade pind on jäänud tollasega võrreldes enam-vähem samaks. Viimase kümnendi statistikast näeme selgelt - riigimetsade raiemaht on vähenenud mõõdukas tempos, erametsade raiemaht on võrreldes 1997.-1999. aastate maksimumnumbritega vähenenud pea kolm korda.

Mis põhjustab erametsaomanike süvenevat apaatiat oma metsa majandamisel? Olen veendunud, et olulise panuse erametsaomanike majandamisviisidesse on andnud viimaste aastate metsapoliitika paranoiline suhtumine metsaomanikku. Viimane metsaseadus on oma kirjutamise algusest peale ajale jalgu jäänud ja lähtus tont teab kust üleskerkinud dogmast, et metsi raiutakse palju. Ka seaduse kirjutajad said sellest aru, aga poliitiline tahe ei sõltu sageli tervest talupojamõistusest. Selle tagajärjel kehtibki meil praegu ilmselgelt ülereguleeritud, põhjendamatult keerukas metsaseadus, mille täitmine riigile endalegi selgelt üle jõu käib.

Põllumehel on tabav kõnekäänd: narri põldu üks kord ja tema narrib sind üheksa korda. Veelgi drastilisem on olukord metsas - teed midagi valesti või jätad tegemata, annab see tunda aastakümneid.

Mis parandaks olukorda? Esmalt: metsaseadus arusaadavamaks, vähendades tarbetut bürokraatiat. Jätkame metsakorraldajate litsentseerimist ja kontrollime metsateatise esitamisel, kas metsaomanik on metsakorraldaja tööst õigesti aru saanud, kuid kaotame ära vahepealse metsamajandamiskava kehtestamise etapi. Oluline on ka erametsaomanike nõustamine ja toetamine.

Ärgem unustagem meie metsade hindamatut väärtust looduskeskkonnana. Asume taas sisuliselt kaitsma seniseid kaitsemetsi, mis kehtiva metsaseaduse kohaselt on väljaspool kaitsealasid kadunud. Innustades erametsaomanikke oma metsa majandama ja pakkudes talle mõistuspärase õigusraamistiku, tagame looduskaitseliselt väärtuslike metsade säilimise ja tulundusmetsas säästva metsamajanduse põhimõtete järgimise.