Nädal Raul Veede pilgu läbi

Nädal algas koristusjärgse pohmelliga. Rehvitassimisest haiged seljad ja klaasikildudega lõhkilõigatud pöidlad andsid kiire tagasilöögi: statistika andmeil vähenes tööstustoodang kümmekond protsendipunkti, mõnes sektoris koguni kakskümmend viis. Ka Eesti kaupu ei taheta välismaal enam osta.

Õnneks on suure häda korral abi ikka lähedal. Kui asjalood päris kiiva kisuvad, saavad ühistegeluses vilunud eestlased pakkuda naabritele suuremastaabilist koristusteenust. Kujutage ette, kuidas ühe kevadise esmaspäeva hommikul võtavad 40 000 eestlast kätte, jätavad peredega hüvasti ja asuvad teele näiteks Prantsusmaa poole. Tee peal koristatakse möödaminnes Holland, Belgia ja Luksemburg. Prantsusmaal veedetakse terve suvi ning varasügisel tagasi Eestisse.

Kogutud rahast piisab Eesti majanduse turgutamiseks ning mõnusaks, ehkki mitte priiskavaks eluks Põhjala enam-mitte-nii-pakaselise talve jooksul. Järgmisel kevadel aga pakib moodsate nomaadide hord taas laagri kokku, sest aeg on minna teele: meid ootab kauge, kuid sõbralik Mongoolia.

Ehkki majandusseisaku öö on pime, ei pea Norma valguse pärast muretsema. Peakorteri akende alla on kogunenud rahvamass tõrvikutega. Tuul lööb helgid võbelema, väikeaktsionäride tontlike varjude seast tungivad teravalt esile hangud ja vikatid. "Mehed, Stockholm pole enam kaugel!" kisendab keegi. Nõukogu ruumides püüab näost kaame kogu värisevil sõrmil meeleheitlikult Autolivi numbrit valida. Kinni. Kogu aeg kinni. Kas tõesti pole mässajate vastu kuskilt abi tulemas?

Tegelikult seis muidugi nii kurb ei ole, ka meretagused isandad pole veel oma ustavaid vasalle maha jätnud. Ehkki on oht, et Norma mõisa piiravad eestlased võivad ammutada jõudu oma kuulsate sõdalaste Ivo Schenkenbergi ja Heldur Meeritsa mälestusest, ei ole neid sedapuhku lahinguväljal. "Saime Kreenholmiga hakkama, saame ka Normaga!" mõtleb viikingite järeltulija. "Enne te oma dividende ei näe, kui Sigtuna väravad tagasi toote!"

Lugesin tänast juhtkirja kohtutäituritest, kes kasutavad ära nende ees avanevaid juriidiliselt korrektseid võimalusi kinnisvara omandamiseks. Kogu selle loo juures tuli miski kahtlaselt tuttav ette. Käes!

"Ütleme, et minu kõrvu jõuab kuuldus, et teatud paika rajatakse uus park. Näen võimalust ja kasutan selle ära. Lähen mainitud paika ja ostan naabruses nii palju maad, kui saan. Seejärel teeb juhatus plaani avalikuks ja kõik tormavad krabama minu maad, millest enne keegi ei hoolinud. /…/ See on aus tehing, mille järele ma aasta otsa päevast päeva ringi vaatan," kirjutas George Washington Plunkitt, USA Demokraatliku Partei tähtis nina 20. sajandi alguse New Yorgis. Nutikas mees, peaaegu nagu kohtutäitur.