Missugune on dollari jätkusuutlik väärtus?

Kui palju dollar veel langeda võiks? Või on see juba kukkunud nii palju, et võib nüüd hakata tagasi kõrgemale tasemele liikuma?

Euroopast või Aasiast USA-sse reisijate jaoks on USA hinnad märkimisväärselt madalamad kui kodus. Hotellituba või lõunasöök New Yorkis tundub soodne, võrreldes hindadega Londonis, Pariisis või Tokios. Ja ostjad välismaalt koormavad end enne kojusuundumist paljude erinevate kaupadega.

Hoolimata sellest väga käegakatsutavat tõendist oleks vale järeldada, et USA kaubad on praeguse vahetuskursi juures nii odavad, et dollar peaks olemasolevalt tasemelt tõusma. Kuigi kaubad ja teenused, mida turistid ostavad, võivad USA-s maksta vähem kui välismaal, on Ameerika toodete hind üldiselt ikkagi liiga kõrge, et kustutada tohutut kaubavahetuse tasakaalustamatust USA ja ülejäänud maailma vahel.

Kukkuv dollar on mõne viimase aastaga muutnud Ameerika tooted konkurentsivõimelisemaks ja põhjustanud USA eksportkaupade tegeliku hinna järsku tõusu - rohkem kui 25% viimase kolme aasta jooksul. Kaubavahetuse defitsiit aastal 2007 püsis aga sellest hoolimata rohkem kui 700 miljardi dollari ehk 5% SKT juures.

Suur kaubavahetuse defitsiit ja sama suur jooksevkonto defitsiit (mis hõlmab netotulu kapitalimahutustest) tähendab, et välisinvestorid peavad oma portfellidesse lisama 700 miljardi dollari väärtuses USA väärtpabereid. Just nimelt nende soovimatus seda praeguse vahetuskursi juures teha põhjustab dollari langemist teiste valuutade suhtes. Dollar vähendab langedes dollarites väärtpaberite väärtust välisportfellides, kui neid hinnatakse eurodes või teistes valuutades, kahandades dollarite osakaalu investorite portfellides. Nõrgem dollar vähendab ka tulevast dollarilanguse ohtu, kuna see tähendab, et dollaril on tulevikus vähem ruumi kukkuda, et kaubavahetuse tasakaal jätkusuutlikule tasemele nihutada.

Mis on aga jätkusuutlik kaubavahetusbilansi ja dollari tase? Samas kui eksperdid püüavad seda välja arvutada väärtpaberiportfelli tasakaalu tähenduses, on olulisemaks lähtepunktiks see, et USA kaubavahetuse defitsiit tähendab, et ameeriklased saavad ülejäänud maailmast rohkem kaupu ja teenuseid kui nad tagasi saadavad - eelmisel aastal 700 miljardi dollari võrra rohkem. Erinevust finantseeriti 700 miljardi dollari väärtuses aktsiaid ja võlakirju ümber paigutades. Intressid ja dividendid nendelt väärtpaberitelt makstakse välja täiendavaid "paberitükke" väljastades. Ja kui need väärtpaberid kustutamisele kuuluvad, refinantseeritakse neid uute aktsiate ja võlakirjadega.

Ei ole mõeldav, et maailma majandussüsteem lubaks USA-l lõpmatult importida rohkem kaupu ja teenuseid kui see ekspordib. Mingis punktis peab USA alustama tohutu summa tagasimaksmist, mille see on saanud ülejäänud maailmalt. Selleks vajab USA kaubavahetuse ülejääki.

Seega on dollari pikaajalise väärtuse põhiliseks määrajaks asjaolu, et see peab piisavalt langema, nihutamaks USA kaubavahetuse tasakaal praeguselt defitsiidilt ülejäägi peale. Seda ei juhtu niipea, kuid see on suund, milles kaubavahetuse bilanss peab liikumist jätkama. Ja see tähendab dollari edasist odavnemist.

Oluline asjaolu selles protsessis on nafta tulevikuhind ja USA sõltuvuse määr naftaimpordist. Igal aastal viimase nelja aasta jooksul importis USA 3,6 miljardit barrelit naftat. Praeguse hinnaga rohkem kui 140 dollarit barrelist tähendab see impordikulusid rohkem kui 500 miljardit dollarit. Mida kõrgem on nafta hind, seda madalam peab olema dollar, et saavutada mingi määratud kaubavahetuse defitsiidi vähenemine. Seega tähendab tõusev naftahind mõõdetuna eurodes või jeenides suuremat dollari langust ja seetõttu isegi kõrgemat naftahinda kui dollarites fikseeritud.

On veel üks oluline asjaolu dollari tulevikuväärtusele mõeldes - suhtelised inflatsioonimäärad USA-s ja välismaal. USA kaubavahetuse defitsiit sõltub dollari reaalväärtusest ehk dollari väärtusest kohandatuna hinnatasemete erinevustele USA-s ja välismaal. Kui USA-s on kõrgem inflatsioon kui meie kaubanduspartneritel, peab dollari nimiväärtus langema isegi rohkem, lihtsalt et säilitada sama reaalväärtus.

Inflatsioonivahe dollari ja euro vahel on praegu suhteliselt väike - ainult üks protsendipunkt aastas -, kuid see on suurem jeeni suhtes ja madalam renminbi ja teiste kõrge inflatsiooniga valuutade suhtes. Pikemas perspektiivis võivad inflatsioonierinevused olla olulisem jõud dollari teekonna kindlaksmääramisel.

Martin Feldstein, Harvardi majandusprofessor, endine president Ronald Reagani majandusnõunike nõukogu esimees ja Majandusuuringute Riikliku Komisoni president.

Copyright: Project Syndicate, 2008, www.project-syndicate.org