Pilk Poola sisemusse

Kümmekond kilomeetrit Krakowist kagus asub Wieliczka linn. Algselt oli see küla, mis aga pärast maa-aluste soolaväljade avastamist hakkas tasapisi linnaks kasvama.

Soolakaevandus on töötanud umbes 900 aastat. Mitmete sajandite jooksul on Wieliczkas soolakaevandamise käigus uuristatud ligi 200 kilomeetrit käike ja 2050 koobast. Kaevandamisega jõuti välja 327 meetri sügavuseni.

Keskajal, kui sool oli väärtuselt võrreldav tänapäeva naftaga, oli tegu ühe maailma suurima tööstusrajatisega.

Kaevandamiseks kasutati alguses inimtööjõudu, hiljem lihtsustati tööd hobuste abil. Kahjuks oli loomtööjõu kaasamine suhteliselt jõhker. Noorena maa alla viidud hobused ei näinud kordagi valgust. Kaevandus läks otse alla sügavustesse ning raskeid ja suuri loomi polnud lihtsalt võimalik edasi-tagasi transportida.

Tõsiseks katsumuseks kaevanduses oli maa seest imbuv metaan. Ohutult töötamiseks pidid gaasipõletajad tihti tõrvikutega seda õhku laskma. Oma elu jätsid kaevandusse paljud gaasipõletajad ja ka kaevurid, sest metaani, õhu ja tule kokkupuutel tekkisid vahel väga suured plahvatused.

Praegu saavad turistid uudistada seda kaunist kohta kuni 135 meetri sügavuseni. Jalutuskäik pikkusega kaks kilomeetrit kestab umbes kaks tundi. Ringreisil külastatakse 22 kambrit. Sissepääsu eest tuleb üksikisikul maksta 64 zlotti (300 krooni), grupiga minnes umbes kolmandiku võrra vähem, lisandub giiditasu.

Nagu enamikes koobastes on ka soolakaevanduses 14 kraadi sooja. Muu hulgas võib kaevanduses vaadata inimkäte loodud koopaid, kabeleid, skulptuure ning soolakivimisse nikerdatud rikkalikke ornamente ja maa-aluseid järvigi.

Üksi pole kaevandusse võimalik siseneda, turvanõuete pärast peab alati giid kaasas olema. Korraga võib ühe giidiga minna maa alla umbes 40 inimest.

Kaevanduse peal asuvat hoonet väljastpoolt vaadates ei usugi, et maa-alune osa ulatub enam kui 300 meetri sügavuseni. Sellesse justkui nähtamatusse sügavusse sisenevad külastajad juhatatakse esialgu mööda puutreppe 110 meetrit maa alla.

Esimene kamber asubki seal ja kannab Mikolaj Koperniku nime. Ühes nurgas seisab ühe Poola keskaja teadlase üllatavalt hästi soolast välja taotud kuju. Seda lähemalt uurides ja katsudes ning miks mitte ka maitstes saab selgeks, et kõik on tõesti soolast: kujud, seinad, laed ja põrandad.

Külastajad viiakse läbi saalide ja ruumide, kus asuvad paljud soolakujud. Igasse kambrisse sisenedes jääb suu lahti, nähes neid võrratult kauneid skulptuure. Kõikides ruumides on kujutatud ajaloosündmusi, et tutvustada võimalikult hästi soolakaevanduse arengut ja edu.

Vahepeal läbitakse ka seitsme pöialpoisi kamber. Naljakad väikesed pöialpoisid igal pool, meeleolukas meloodia taustaks ning erinevad värvilahendused prožektorite toel teevad meele rõõmsaks.

Üheks suurimaks vaatamisväärsuseks on St. Kinga kabel. See on kogu kaevanduse suurim ruum - 54 meetrit pikk, 15-18 meetrit lai ja 1-12 meetrit kõrge. Kolm skulptorit ehitasid seda ruumi mitukümmend aastat, viimane osa lõpetati Teise maailmasõja järel. Ruum on üllatavalt võimas ja meeletult kaunis.

Soolakaevanduses asub ka mitmeid järvekesi. Ühes nendest korraldati külalistele kunagi paadisõite, kuid need lõpetati Austria turistidega juhtunud traagilise õnnetuse järel.

Soovi korral saab uudistada ka kaevanduse muuseumit. Ringkäik lõppeb maa-aluse restorani külastusega ning 130 meetri sügavuselt suveniiride ostmisega.

Kaevandusest väljumiseks pole vaja üles ronida, inimesed viib turvaliselt maa peale tagasi lift.