Oht jääda märkamatuks

Mitte väga kauges minevikus räägiti Eestist kui Põhjala majanduslikust "tiigrist". Imetleti meie reformide edukust, e-lahenduste efektiivsust ning majanduse avatust. Ka meie poliitikud hakkasid rääkima Eestist kui igavast Põhjamaast, justkui oleks ajalugu otsa saanud.

Seda uskus mõni veel sellegi aasta algul, kui hurraaga suruti Eestit Euroopa viie rikkama riigi sekka. Tänaseks on silmaklapipopulism asendunud palju mõruma pildiga. Eestis on Euroopa Liidu suurim majanduslangus, investeerimiskliima pole kiita ning rahvusvaheline ajakirjandus räägib Venemaa võimalikust rünnakust.

Pole kahtlust, et Eestil ja ka teistel Balti riikidel seisavad ees mitte kõige lihtsamad aastad. Venemaa kasvavad ambitsioonid ning sisuliselt juba käiv uus külm sõda teevad Baltikumist automaatselt pingepiirkonna.

See piirab meie majanduse valikuvõimalusi. Negatiivsete uudiste mõjul võivad strateegilised investorid oma ideede rakendamise edasi lükata või sellest loobuda. Meie õnneks on praegune maailm globaalsem ning interaktiivsem. Pealegi on Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmena siiski hoopis teises situatsioonis kui oma sõltumatuse eest võitlevad Gruusia või Ukraina. Kunagi varem pole Eestil olnud nii palju sõpru ja liitlasi kui täna.

Kuid see ei tähenda, et me võiks loota vaid majanduse tsüklilisusele või rahvusvaheliste pingete hajumisele. Mõistagi järgneb vabal turul langusele tõus. Varem või hiljem tuleb see ka Eestis. Kuid petlik oleks arvata, et Eesti kuvand eduriigina taastub lihtsalt niisama.

Viimase kuuga on maailm meie jaoks paljuski muutunud. Ei maksa varjata, et rahvuslik julgeolek on meile täna vaieldamatu prioriteet.

Samas ei tähenda julgeoleku tagamine üksnes NATO kaitseplaane või Venemaa rahvusvahelist ohjeldamist. Eesti käekäik sõltub ka sellest, kui targalt suudab riik väljuda majanduskriisist ning millise kuvandi saab Eesti maailmas.

Seepärast on oluline suurendada kõigiti Eesti majanduse rahvusvahelist integreeritust. Puudutagu see siis konkreetseid meetmeid ettevõtete eksporditoetuste või turismi edendamise vallas, riigi infrastruktuuri ning investeerimisatraktiivsuse kasvatamist või Eesti kuvandi tutvustamist maailmas.

Eks varasem ja paljuski iseendale sisendatud edulugu on meid hellitanud teadmisega, et Eesti on tuntud ja popp koht. Tegelikult tuhmuvad head lood kiiresti.

Vaid üks väike näide. Kevadel Türgis visiidil olles sealse ettevõtluse lobiorganisatsiooni esindajaga kohtudes selgus, et kolmest Balti riigist on Eesti olnud türklaste seas kõige vähem tuntud. Ja seda mitte väiksuse, vaid riigi ja ettevõtlusorganisatsioonide leiguse pärast.

See aga teeb meie niigi väikestel ettevõtetel keerulisemaks uute turgude leidmise ja seal läbilöömise. Ma ei poolda riigi ülemäärast sekkumist, kuid Eesti tervikuna on suures ja halastamatus globaalses konkurentsis. Ja siin üksi headest ideedest või ettevõtjate julgusest ei piisa.

Praegu on käes aeg, kus riik peaks näitama initsiatiivi ning vaatamata pingelisele eelarvele panustama majandust elavdavatesse tegevustesse. Meie ettevõtluse maailmastumisele kaasaaitamine on vaieldamatu pikaajaline tagatis.

Loomulikult oleks üleüldises kärpetuhinas kõige mugavam vaikselt tagahoovis askeldada ning nina mitte välja toppida. Kuid siis peame arvestama, et võimaliku Jalta sündroomi taastekkel võib muserdatud mainega Eesti (selle eest hoolitseb teadagi kes) jääda suurte otsuste hetkel märkamatuks.