Lehman Brothers põlegu puhastustules. Ja teised ka

Praeguste murelike investorite ja poliitikamäärajate kinnisideeks hakkab kujunema analoogia Suure Depressiooniga. Kuid 1931. aasta õppetund oli ainult osaliselt rahandusliku või majandusliku iseloomuga. 1931. aasta kriis oli nii suur ja hävitav seetõttu, et finantsdraama mängiti lõpuni geopoliitilisel laval.

Tänastes debattides on tekkinud kaks üllatavat järeldust, kuid ainult üks on lõpuni läbi seeditud. Esiteks on vaja suurt avaliku sektori sekkumist. Teiseks - niisugune sekkumine on komplitseeritud, kuna globaliseerunud maailmas ei ole sekkumisel piire.

Erasektor on püüdnud kriisile lahendusi leida, aga need on ühe hingetõmbega läbi kukkunud. Trööst nendes läbikukkumistes on asjaolu, et tegu on justkui puhastustulega: saamatud ärid lõpetavad tegevuse, halvad laenud kantakse maha ja laenuandjad saavad uue kindlustundega laenu edasi anda.

Hank Paulson, kes tuli USA riigikassasse tööle Ameerika Ühendriikide tugevaimast investeerimispangast Goldman Sachsist, laskis pühas puhastustules Lehman Brothersi põhja minna. Ta argumenteeris sellega, et Ameerika Ühendriiigid ei saa tolereerida kautsjoni vastu väljaostmise kultuuri.

Kindlat "ei-d" valitsuselt tuleb vaadata kui signaali selle kohta, et enamik USA majandusest on fundamentaalselt kindel. Ja sedagi, et USA finantsturud peaks olema piisavalt arukad, et teha vahet kindlal ja ebakindlal äril.

Riigikassa juhataja Suure Depressiooni ajal oli samuti rahanduse titaan - Andrew Mellon. Melloni viivitamatu järeldus 1929. aasta börsipaanika kohta sai hiljem kurikuulsaks: "Likvideerige töökohad, likvideerige aktsiad, likvideerige farmerid, kinnisvara… puhastustuli põletagu süsteemist mäda välja!"

Praeguseks on juba selge, et kõrgete panustega 2008. aasta päästeoperatsioon ei tasunud ära. Vastupidi, üks ebaõnnestunud päästeoperatsioon nõuab järjest uusi: AIG, Halifax Bank of Scotland Ühendkuningriigis…

On ringlemas nimekirjad järgmistest institutsioonidest, mis on määratud põhja minema või mis on üles korjatud. Kõige tabavam on analoogia Agatha Christie kriminulliga "Ja siis polnud seal kedagi", kus iga järgnev mõrv põhjustas uut paranoiat. (Poliitilise korrektsuse huvides on Agatha Christie romaani esialgne pealkiri "10 väikest neegrit" ära muudetud - toim.)