Päikesetuul on vaibunud poolsajandi madalseisu

Nõrgema helisfääri tõttu pääseb tähtedevahelisest ruumist päikesesüsteemi sisse rohkem elektrone ja prootoneid. Kosmoses töötavatele astronautidele tähendab see kõrgemaid kiirgustasemeid, kuid maapealseid see ei puuduta, sest Maa magnetväli suudab meid kiirgavate osakeste eest kaitsta.

Päikeseplekkide loendamise põhjal on teadlased juba sajandeid olnud teadlikud päikesetsüklitest, mis kestavad 11 aastat. Tsükli keskel on solaarne maksimum, mil päikeseplekke on kõige rohkem, päikesetuul kõige intensiivsem ning Päikese tugev magnetväli võib kahjustada satelliitühendusi ja maapealseid elektrivõrke.

Solaarse miinimumi ajal on päikeseplekke väga vähe või puuduvad need sootuks ning päikesetuul ja Päikese magnetväli on nõrgemad. Praegu on meie kodutäht suhtelises vaikelus, kuigi eelmisel nädalal avastati üks päikeseplekk.

Ulysses-missiooni juures töötavad teadlased näevad nõrgenenud päikesetuules aga eeskätt positiivset, see võimaldab uurida Päikest erinevates oludes.

„See on võimalus uurida Päikese muutusi ning saada uusi andmeid päikesetuule päritolu ning selle seoste kohta Päikese magnetväljaga,“ ütles NASA Ulysses-projekti juures töötav Ed Smith.

Bostoni ülikooli professor Nancy Crooker lisas, et päikeseuurijatele on kätte tulnud enneolematu võimalus. „Heliosfäär on meie laboratoorium. Teada on, et Päike on olnud ka varem samamoodi väheaktiivne, kuid see oli enne kosmoseajastu algust, mil meie käsutuses polnud mõõteseadmeid.“

Sondi Ulysses eluiga on ootusi ületanud neli korda, nüüd eeldatakse, et see lõpetab kütuse lõppemisel lähikuudel töö. Sama ülesannet hakkab täitma Solar Probe, mille NASA kavatseb Päikese lähedale saata 2015. aastal. See sond läheneb meie kodutähele kaheksa korda lähemale kui ükski senine ning asub uurima päikesetuule päritolu. Loe selle kohta Novaatori lugu: NASA plaanib Päikest külastada

Artikkel Ulyssesi andmete analüüsi põhjal ilmus ajakirja Geophysical Research Letters selle nädala numbris.

Loe ka: Kuhu on kadunud päikeseplekid?