Teineteisest sõltumine teeb kriisis riikidele peavalu

Üleilmses majanduses sõltuvad riigid teineteisest kõige erinevamates valdkondades - olgu selleks finantsturud, nakkushaiguste levik, kliima soojenemine või toodete turvalisus.

Me pole suutnud seda vastastikust sõltuvust piisavalt hästi reguleerida. Et tasakaal saavutada, selleks on tarvis muu hulgas loomingulisust ja mõtteviisi muutust.

Praegune laenukriis on pannud kogu maailmas riigid kasvuprognoose ümber vaatama. Meile on palju asju selgeks saanud.

Esiteks - äärmuslikud finantsprobleemid võivad reaalmajanduse põlvili suruda, peamiselt sellepärast, et ligipääs laenudele on piiratud.

Teiseks: praegusest regulatiivsest struktuurist ei piisa, et USA majanduses stabiilsust säilitada. Ameerika kergekaaluline, ebatäiuslik ja killustunud regulatsioonivorm ei suuda ellu jääda ning teised riigid seda eeskujuks ei võta.

Kolmandaks, maailmamajanduses peavad riigid oma samme kooskõlastama. Järelevalvestruktuurid tuleb uuesti üles ehitada ja see nõuab üleilmset jõupingutust. Kui meil ei ole rahvusvahelisi kontrollimehhanisme, siis hakkavad riiklikud järelevalvesüsteemid üksteisega konkureerima ning see tõmbab reformidele kriipsu peale. Selles kriisis nähtavale tulnud globaalsed riskid peaks andma riikidele põhjust ennast välisriskide vastu teatud määral kindlustada, isegi kui sel on oma hind.

Vahepeal paneb meie vähene suutlikkus asju kontrollida meid kõiki ohtu. See tekitab kahtlusi, kas avatud majandus on ikkagi tervitatav nähtus.

Avatus tõi tõesti koos võimalustega kaasa ka riske, mida enamik riike ei suutnud ei ette näha ega ka juhtida. Tulevikus peame me kollektiivselt suutma paremini probleeme juba ette näha, mitte kriiside korral vaid tagantjärele reageerida.