Mängime ühes meeskonnas

Raha ei ole küll selle loo teema, kuid võib öelda, et avaliku sektori kulutuste vähendamine on illusioon, kontrollida saab ainult kulutuste kasvu kiirust.

Solidaarsuse mõistet on Eesti ühiskonnas vähe käsitletud. Solidaarsuseks nimetatakse suhet inimeste või inimeste gruppide vahel, mille kaudu väärtustatakse kollektiivseid huve individuaalsetest huvidest rohkem. Tervishoius mõistame solidaarsuse all seda, et tervishoiusüsteemi rahastamisel lähtutakse inimeste maksevõimest, mitte tegelikust vajadusest teenuseid tarbida. Töötav elanikkond katab makstava ravikindlustusmaksu kaudu nii laste kui ka pensionäride ravikulud.

Solidaarsuse vajalikkust korvpallimeeskonnas ei pane keegi kahtluse alla - ikka kuuleme treenereid rääkimas, et üks või teine mängija ei allutanud oma tegevust meeskonna huvidele. Kõik saavad aru, et võidule viib meeskondlik mäng.

Üsna hästi saame aru ka solidaarsusest perekonnaliikmete vahel.

Keerulisemaks muutub lugu, kui jõuame solidaarsuseni ühiskonnaliikmete vahel. Meie liberaalses ühiskonnas, kus ebavõrdsuse tase on Euroopa kõrgemaid, eelistatakse propageerida individualistlikke väärtusi.

Siiski on väga olulised ka kollektiivsed väärtused. Jätkusuutlikum on ühiskond, kus kõik aktsepteerivad teisi ühiskonnaliikmeid kui sama kollektiivi liikmeid, jagavad samu kultuurilisi väärtusi ning on teineteise mõtetest ja tegudest huvitatud.

Näiteks töösuhete reguleerimisel ei saa me mööda solidaarsusest, sest ühe ameti pidaja sõltub teisest. Ühiskonnale vajalikud tööd on erineva väärtusega, kuid alampalgakokkulepe laieneb kõigile töötajatele. Oluline on, et neid reegleid ei nähtaks ainult kui sundi indiviidi suhtes, vaid kui üldist huvi, mis solidaarses ühiskonnas muutub sisemiseks moraalseks kohustuseks.

Tervishoiu puhul kõlab tavaline küsimus: "Miks mina pean nii palju maksma teiste inimeste ravimise eest, ise olen ma ju täiesti terve?" Lihtne vastus on järgmine - me maksame kinni ka meie laste ja mittetöötavate lähedaste ning endast vanemate ja haigemate ravikulud.