Omavalitsustes põleb endiselt hele laenutuli

Riigihangete registrist nähtub, et mitmel omavalitsusel on pooleli hange laenupakkuja leidmiseks või just sõlmitud laenu võtmise leping. Samuti arvestavad linnad-vallad järgmisel aastal jätkuvalt laenuvõimalusega, hoolimata sellest, et maksutulud on vähenemas ja kinnisvara müügist saadav raha pea täielikult kokku kuivanud.

Haapsalu linnavalitsus võttis augustis laenu 8,5 miljonit. Raha hinnaks ütles pank siis 0,69% + kuue kuu Euribor. Nüüd on linn välja kuulutanud uue hanke 32 miljoni krooni laenamiseks ja abilinnapea Martin Schwindti sõnul nii odavalt enam raha ei saa.

"Nüüd aga on pakkumised ehk seal 2 protsendi kandis (2% + 6 kuu Euribor - toim)," ütles ta. "32 miljonit on meie jaoks väga suur raha, kuid selle projektiga käib kaasas 35 miljoni kroonine eurotoetus ja sellest ei tahaks küll ära öelda," rääkis Schwindt. "Ehitus on odav, laen kallis, pole midagi teha."

Swedbanki avaliku sektori ja töötleva tööstuse kliendisuhete osakonna juhi Mihkel Hollo sõnul finantseerivad nemad praegu pigem infrastruktuuriprojekte, mis saavad raha ka ELi fondidest. Hollo soovitas omavalitsustel kriitiliste pilguga üle vaadata oma 2009.-2010. aasta investeeringud. Samasse aega võib langeda neli olulist muudatust: kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seadus, maksutulude vähenemine, laenu intressimarginaalide tõus ja pikaajalise finantseeringu kättesaadavuse vähenemine.

SEB avaliku sektori ja institutsioonide osakonna juhataja Vallo Pulk ütles, et SEB on omavalitsustele laenamisest ka ära öelnud, viidates nn 60 protsendi laenukoormuse piiri ületamisele.

Tallinn plaanib järgmisel aastal laenata 600 miljonit krooni. Laenuraha pole eeldatavasti praegu just kõige odavam, kas väiksema laenu abil või hoopis laenamata ei saaks läbi?

Ilmselgelt peab linn püüdma ka keeruliste aegade kiuste jätkata tegevusi linna arengu tagamiseks ja seda ulatuses, mis hetkesituatsioonis vähegi võimalik on, sest Tallinna arengust sõltub paljuski Eesti majanduse taastumine.

Just sellel eesmärgil on ka 2009. aastaks kavandatud mitmeid olulisi investeeringuid kõigis linna tegevusvaldkondades. Just investeeringute taseme hoidmiseks on nii linna eelarvega kavandatud kui ka linna keskpikas eelarvestrateegias planeeritud ühe finantseerimise allikana kasutada laenu, keskmiselt 500 miljonit aastas.

Laenamine on küll mõnevõrra kallinenud, kuid Tallinn sai sel aastal soodsatel tingimustel laenu ja otsib ka järgmisel aastal finantsturgudelt parimaid pakkumisi.

Koos võetava laenuga kasvab linna laenukoormus 55,7%ni ehk üsna lähedale nn kriitilisele piirile. Kas olete kindel, et nii suure laenukoormuse ja mitu aastat kestva majandussurutise juures ei satu linn hätta laenude tagasimaksetega?

Linna võlakoormuse arvutamisel on arvesse võetud ka PPP-lepingutest tulenevad kohustused. Seadusega kehtestatud ülempiir 60% ei ole mitte kriitiline piir, millest alates võiks omavalitsustel tekkida raskusi võlakohustuste teenindamisega, vaid üldise valitsussektori võlakoormuse reguleerimiseks sätestatud piirang.

Võlakohustuste teenindamiseks vajalike kulude kontrollimiseks on seadusega kehtestatud eraldi piirmäär, mille järgi ei või tagastatavate võlakohustuste põhiosade ja intressimaksete kogusumma ületada 20% eelarve puhastuludest. Tallinna linna puhul on see näitaja 2008. aastal 4,9% ja 2009. aastal 4,5%. Seetõttu ei ole ka põhjust arvata, et linnal tekiks isegi riigi majandussurutise tingimuses raskusi oma võlakohustuste täitmisega.

Kuivõrd on Tallinna laenamine seotud asjaoluga, et järgmine aasta on omavalitsuste valimise aasta?

Ei ole seotud. Ma isegi ei kujuta ette, kust Teil niisugune mõte võis tekkida, sest Tallinna linn on laenu võtnud (ja tagasi maksnud) igal aastal alates 1990. aastate algusest, kui Eesti sai iseseisvaks.

Pole mõtet spekuleerida, kui tahetakse vähegi objektiivne olla.

Loodame, et omavalitsused on konservatiivsed ja pikalt ettevaatavad. Enne laenamist on soovitatav igal omavalitsusüksusel koostada pikaajaline eelarveplaan koos riskistsenaariumiga ja mõelda, kas tullakse laenumaksetega toime ka siis, kui tulubaas väheneb. Me ei näe probleeme selles, kui omavalitsusüksused võtavad endale kohustusi oma võimetele vastavalt.

Investeeringuplaanid tuleb igal omavalitsusüksusel kriitilise pilguga üle vaadata ja vähem olulised edasi lükata või tegemata jätta. Samas tuleb meeles pidada, et osa investeeringuid on seotud struktuurivahendite kasutamisega ja laenuvõtmine võib olla vajalik omafinantseeringu katmiseks.