Valgevene sündroom Eesti maksunduses

Kui Eestis hakkab süvenema tendents, et maksuamet teeb juhendi, mis on suunatud maksuameti töötajatele, mitte ettevõtjatele ega juristidele ehk siis nendele, kes peavad seadust täitma, ja tahetakse hakata selle alusel õiguslikult määrama, kui suures summas peab maksu maksma, jõuame välja totaalsesse segadusse.

Juhendist koorub välja maksuameti paaniline soov hakata dividendide ja töötasu eristamisel kasutama maksukorralduse seaduse paragrahvi 84 ehk tehingute majandusliku põhjendatuse hindamise sätet. See on väga halb suundumus, kuna paragrahvi, mis oma õigusliku mõtte osas on mõeldud selgelt erijuhtumiteks, tahab maksuamet hakata laialdaselt rakendama kui üldkasutatavat printsiipi.

See tähendab, et mitte enam riigikogu ei määra, kui palju me seaduse alusel makse peame maksma, vaid seda hakkab tegema maksuamet.

Juhendis öeldakse, et tasu arvutamisel tuleb arvesse võtta juhatuse liikme kvalifikatsiooni, juhatuse liikmete arvu, äriühingu töötajate arvu, äritegevuse käivet ja äriühingu sissetulekut, kasumit ning finantsolukorda, äriühingu asukohta ning teda puudutavaid majanduslikke tingimusi. Kas neid näitajaid tuleks omavahel liita, korrutada või jagada, võtta koefitsient või jagada protsendiga mingi meetodi alusel, sellest pole kahjuks midagi kirjutatud. Kui raamatupidaja peaks kõikide nende positsioonide alusel otsustama, sealjuures teadmata, milliseid numbreid millega võrrelda, pole tal ju võimalik teada, millise kande ta raamatupidamises peab tegema.

Maksuameti käsitluses tervikuna on ülimalt küsitav kogu passiivse tulu ehk dividendide ja aktiivse tulu ehk juhatuse liikme tasu määratlemise osas. On ju selge, et kui isik peab millegi eest vastutama ja otsuseid vastu võtma, on see äriliselt juba piisavalt aktiivne tegevus.

Kui äriühingul on näiteks rida tütarettevõtteid ja need teenivad kopsaka kasumi, äriühingus endas aga kassat ei teki (tütarühingud dividende ei maksa) ning sellegipoolest tuleks maksta juhatuse liikmele tasu, peaks äriühing pangast laenu võtma, et ta saaks oma juhatuse liikmele tasu maksta.

Kurioosseid näiteid võiks juhendist tuua veelgi. Kokkuvõttes tekivad maksuameti poolt kokku pandud juhendit järgides sellised absurdsused olukorrad, et on tõesti viimane aeg hakata äri mõnda teise riiki viima, kui sellise mõtteviisi alusel hakatakse Eestis makse sisse nõudma.

Maksuamet on küll öelnud, et tegemist on vaid juhendi eelnõuga ja mitmed punktid kindlasti muutuvad. Ma kaldun aga arvama, et juhendi aluspõhimõtteid, mis põhinevad §84-l ja §94-l, pole maksuamet valmis muutma, nagu ka neid seisukohti, mille nad on kokku pannud erinevate Riigikohtu lahendite põhjal.

Kui kaks isikut milleski tsiviilõiguslikult kokku leppivad, mis ei ole ebaseaduslik, loetakse selline kokkulepe alati pädevaks. Nüüd tuleb aga maksuamet ja ütleb – ei, meie ei aktsepteeri seda, et juhatuse liige ja tema tööle võtnud aktsionärid, on nad siis samad või erinevad isikud, on kokku leppinud selles, et juhatuse liige tasu ei saa. Maksuamet leiab, et tal on õigus tulla ja maksustada olukorda, kus seaduslikku maksustamismomenti ja alust pole üldse tekkinudki. Sisuliselt on tegemist Valgevene sündroomiga.

Kui maksuhaldur hakkab sellise metoodika alusel maksuotsuseid tegema ja neid ka kohtusse viima, on kokkuvõte see, et meie tänane lihtne maksusüsteem muutub täielikuks porimülkaks, milles pole võimalik enam üldse välja arvestada, kui palju tuleks makse maksta.

Apelleerin siinkohal poliitikute mõistusele, et nad täitevvõimu korrale kutsuksid ning nii rahandusministeerium kui maksuamet püüaksid aru saada sellest, et kui Eestis on tõesti vaja siiani kestnud maksusüsteemi ümber teha, oleks juba targem kehtestada ettevõtetele tulumaks. Ei ole mõtet hakata juurutama sellist udu maksustamist, millest keegi aru ei saa. Maksustamisele tuleb panna väga selge alus. Kui ei suudeta sallida seda, et on olemas selline institutsioon nagu äriühing, mis tulumaksu ei maksa, tuleb need maksustada. Ei saa läheneda maksustamisele nii, et kuna seadus näeb ette, et äriühingul peab olema juhataja, peab ta maksuameti arvates tasu saama.

Viimaste maksupoliitikat puudutavate otsuste valguses tundub, et üldine põhimõte lihtsast maksukeskkonnast on Eestis hüljatud ja mindud seda teed, et poliitikute jaoks on tähtsam fiskaalse püha lehma taga ajamine, mille nimel ollakse valmis maksusüsteemi ohverdama, mida tehakse paraku pikaajalise edu arvelt. Mitmete poliitikute retoorikat, et maksudega ei mängita, olen ma alati väga õigeks pidanud, paraku pole aga märgata, et poliitikud seda mõtteviisi ka praktikas jagaks.

Maksuamet peaks aru saama enda positsioonist ja rollist ühiskonnas, mis ei ole kindlasti Eestis kehtiva ärikultuuri- ja tavade pea peale pööramine. Enne, kui selline juhendis kajastatud mõtteviis maksuameti majast välja läheb, peaks maksuameti peadirektor siiski läbi käima rahandusministri juurest. Ma väga loodan, et rahandusministeeriumis on elutervemad seisukohad kui need, mis sellest juhendist vastu vaatavad.