Juhtkiri: inimene eksleb riigi e-labürindis

Vahel jääb mulje, et nii mõnigi ministeerium on teinud dokumentide otsingu meelega keeruliseks, et registrit saaks kasutada peamiselt oma ametnikud ning infot, mida ministeerium avalikuks teha ei taha, üles ei leitaks. Välisministeerium näiteks peab end meie tänases artiklis piisavalt avatuks, viidates oma e-suhtlusvõrgustikele, nagu diplomaatide ühisblogi, Facebook, Twitter. Ent need on pigem turunduskanalid info jagamiseks näiteks välisinvestoreile. Me räägime ka Eesti kodanikust, elanikust, kes vajab kallutamata infot asjaajamistes.

Ka andmekaitse inspektsiooni arvates on registrite läbipaistvus ebaühtlane, tehnilised lahendused ebamugavad, samuti ei järgi asutused registri pidamise nõudeid.

Peebu sõnul tehti viga juba siis, kui registreid arendama hakati - neid ei töötatud välja ühtsetel alustel. Sisuliselt leiutas iga asutus ise enda jaoks jalgaratast - igal pool hakati dokumentidega tegelema eri moel. See tegi inimeste jaoks asja veel arusaamatumaks. Inspektsioon peab ka iga asutusega eraldi tegema - see lisab raha ja aja kulu.

Hea on see, et mingi liikumine samasse suunda on alanud, aga seegi tähendab lisakulu ja aega - ühe süsteemi koostamine kõigi avalike asutuste tarbeks olnuks palju odavam, kui nüüd kõigi süsteemide ühtsetele alustele viimine.

Kooliraha tuleb kole kallis, ent dokumendiregistrite ühtsetele alustele viimine on paratamatu - eesmärk on riik kodanikule ligemale viia lihtsate ja selgete e-teenustega.