Arvamus: Kas euroga liitumine on Eestile kahjulik?

Mida Ivar Raig sisuliselt ütleb – riiklike vahenditega stimuleerida – ilmselt peetakse siin silmas võimalust devalveerida. Sest selle võimaluse Eesti euroga liitudest tõesti minetab, kuid krooni fikseeritud kurssi on Eestis nii või teisiti hoitud iga hinna eest. Ka kriisi kõige tumedamal tunnil oli Eestis tabu isegi taolisest võimalusest mõtlemine, diskussiooni tekitamine. Ehkki teame Skandinaavia 1990ndate kriisi kogemusest, et devalveerimisel ja Euroopa Liitu astumisel oli nende riikide jaoks kriisist üle saamisel väga oluline roll. Ja fikseeritud kursist kramplik kinnihoidmine ka toonastele poliitikutele pikka aega peamiselt prestiiži küsimus.

Mida tähendab devalveerimine – üleöö muutume kõik vaesemaks ja korraks on meie eksportijate konkurentsivõime tõesti paranenud. (Islandi kroon odavnes euro suhtes 80% ja ei ole praegugi veel võimeline turul vabalt kauplema). Kuid samal ajal kallinevad sisendid, importenergia, valuutas võetud võlakoorem, kiireneb inflatsioon – pilt ei ole nii lihtne. Lisaks kaob vähemalt mõneks ajaks surve reformida, kuid probleemid sellest ei kao – töö tootlikkust tuleb tõsta nii või teisiti.

Mida riiklik stimuleerimine veel võib tähendada – majanduse turgutamist laenurahaga? Praegu on tänu europerspektiivile meie riskihinded alanenud ja reitinguagentuurid valmis Eesti reitinguid tõstma – parem reiting tähendab odavamat raha. Ilma europerspektiivita sellist usaldust ei oleks ja oleks seda vähem, kui me oma riigi rahanduse võlgu võttes kreeni ajame. Turul on – pärast majanduse turgutamist riiklike vahenditega – praegu väga suur laenuvajadus ja sellest võitlusest laenurahale suudavad kilbiga välja tulla vaid suured riigid. Väiksed saavad samuti laenata, kuid hoopis teise hinnaga – arvab Harvardi ülikooli professor Kenneth Rogoff, kes lisaks on seda meelt, et suure võlakoormaga riigid ei pääse tänases kriisis siiski ka võlgade restruktureerimisest. Matemaatika lihtsalt ei anna kokku – majanduskasv on võlgadest väljarabelemiseks liiga kidur.

Samas – olnuks Eesti juba euroala riik saanuks meiegi pangad kasu lõigata Euroopa Keskpanga erakorralisest likviidsusabist ja odavalt keskpangast laenu võtta, mida siis ettevõtetele majanduse stimuleerimiseks edasi laenata.

Euroopa kidura majanduskasvu pärast on Eestil aga põhjust muretseda küll, kuna turgude – suure viivitusega – peale sunnitud distsipliin paneb euroala riigid nüüd ennaktempos oma kulusid kärpima ja makse tõstma. Rahvusvaheline Valuutafond juba alandas sel põhjusel äsja euroala kasvuväljavaateid. Eesti loodab oma majandusele jalad alla saada aga eelkõige ekspordi toel. Hea seegi, et suur osa sellest läheb praegu paremas majandusseisus Skandinaaviasse.

Ükskõik kui ebakindel ei ole praegu euro enda käekäik – Eestile ei oleks eurovarju alla kuulumine kõigest hoolimata kahjulik, kui arvestada kasvõi torme, mis turgudel veel ees võivad seista. Tiksuvad "võlapommid" on nii USAs kui Suurbritannias, kus suhtarvud on euroalaga võrreldes hullemadki. Euroalale on aga Kreeka kriis mõjunud tõsise äratusena, tuues välja puudused ühise rahaliidu struktuuris. Need on teada ühisraha algusest saadik, kuid alles tõsine kriis sunnib Euroopa poliitikuid neile puudustele tähelepanu pöörama.

Ma ei usu, et rangem ühine järelevalve euroala riikide eelarvete üle tähendaks maksude harmoniseerimist jms – kindlasti aitab see aga kindlustada euro stabiilsust. Ja selline stabiilne rahanduslik raamistik on Eesti huvides, ehk nagu ütles Siim Kallas intervjuus Äripäevale – see oleks nagu teivas keset tuulist välja, millest kinni hoides toimetada.