Lepinguid ei saa enam täita

Asjaosaliste selgitused on mittemidagiütlevad. Koger ei taha jama ajada ja räägib ära, miks tema arvates olukord selline on.  Ta näitab tühjadele kabinettidele Koger & Partnerite Tallinna Sossi mäe maitsekas peakontoris – siin ei ole kedagi, sealt läheb inimene järgmisel nädalal. “Kui eelmine juhtkond lahkus, oli meil siin 60 töötajat, praegu on 35,” sõnab ta.

Eelmine juhtkond lahkus märtsis ja Koger võttis oma firma juhtimise üle. Objektid lõppevad ära, uusi riigitellimusi peale ei julge võtta. Pigem vaatavad ehitajad, kuidas käimasolevatelt minema saada. Seda on kõik märganud.

Värske infona on õhus väide, et Koger nõuab Riigi Kinnisvara ASilt 15 miljonit krooni lisaraha Koidula piirijaama hoonete ehitusel. Ja seda lepingu eest, mille praegune maksumus on 64 miljonit krooni. Milles on siis asi? Tegite alapakkumise? Olete turusolkijad?

Koger võtab paberi appi ja tõmbab musta tindipliiatsiga üles avaneva kaare. See on ehitusturg – ülevalt tulime, siis kelguga, ratastel või muidu ja kiirelt alla põhja välja, nüüd on jälle mägi ees, tuleks ronima hakata.

Langev turg on ehitajale tegelikult magus aeg. Ehitushinnad kukuvad mühinal. Arvutad riigihankel pakkumist tehes omahinna, kalkuleerid oodatava languskõvera sinna sisse ja teed omahinnast paarkümmend protsenti odavama pakkumise. Samal ajal kappab turg veel kiiremini mäest alla. Lõpuks võtad ikka väikese kasumi.

Aga oot – teed pakkumise alla omahinna? Dumping?

“Kahe aasta jooksul tehti hindasid 10, 20 ja 30 protsenti alla omahinna. Sisuliselt läks dumpinguks, et toita ennast rahavooga. Projekt lõppes ära ja sa olid plussis. Langus oli lihtsalt niivõrd võimas,” räägib Koger.

Koger & Partnerid on firmasiseselt teinud ka väikese analüüsi riigihangete kohta, kus on ise osalenud. Koger võtab selle kokku: “Analüüsisime 60 objekti kolme viimase aasta jooksul. Meie keskmine pakkumine langusperioodil oli 10–20 protsenti alla omahinna. Nii tegid kõik. Meie võitsime neist objektidest paar-kolm tükki. Enamikku me lihtsalt ei saanud kätte. Talupojamõistus ütles, et allapoole minna on rumal. Enamik võeti 30–50 protsenti odavamalt.”  Koger rõhutab: “Kuni 50!” Tema näoilme on selline, nagu ta ise ka ei usuks, mida räägib.

Küsimus ei ole üksikutes alapakkumistes, mille tegijaid saaks turusolkijateks nimetada. Küsimus on Kogeri sõnul turus endas. Allapoole pakkumisega trambiti mutta ka alltöövõtjate hinnad või neile ei makstud, nemad omakorda ei saanud maksta ehitajatele väärilist palka või siis tegid seda ümbrikus. Paljud läksid pankrotti.

Tulemuseks on see, et ehitajaid pole praegu enam leida, sest põhjanaabrite juures Soomes käib kõva arendamine. Buum. Töökäed on seal. Ehitaja koju toomine maksab üksjagu raha.

See omakorda tähendab, et riigihangetel tehtud pakkumised ei pea enam kuidagi vett, sest neis on jätkuvalt langusega arvestatud. Põhi tuli vastu. Ehitushinnad on turust kiiremini võtnud vastupidise suuna ja tormavad üles.

Muidugi – selle kõrval on veel rida asju. On näiteks see, et riigihankel sõlmitavad lepingud ei ole Kogeri arvates lepingud. Läbirääkimisruumi ei ole – sa kas kirjutad alla või jääd tööst ilma.

Või siis see, mis puudutab eelkõige vanade hoonete rekonstrueerimist. Projektis ei ole kõiki asjaolusid ette näha. Hakkad tegema, aga töö käigus tuleb ette veel töid, mida alguses ei näe. Leping ütleb, et lisatöödel tehtavad kulud jäävad ehitaja kanda.

Aga ise ju võtsite tööd vastu? “Jah,” tunnistab Koger. “Ikka võtad. Lähed lootuses, et korra läksin, tulin väikese plussiga välja. Ei ole nii lihtne, et sa ei osale, kui kogu turg on riigisektor. Erasektorit stabiliseerijana kõrval ei ole, mis genereeriks kasumit. Aga kui sa pelgama hakkad, siis sa enam lihtsalt ei tee midagi,” räägib ta.

Koidula piirijaama ehituse kohta algselt esitatud väitele, nagu nad lisaraha nõuaks, vaidleb Koger vastu. Nemad ei nõua seal midagi, vaid on selgitanud, et praeguses seisus ja ehitushindade tõustes ei ole neil võimalik sõlmitud lepingut täita. “Loomulikult ma ei süüdista neid. Ise olime lollid, et tegime nii odava pakkumise. Käitusime nagu kõik,” tõdeb ta.

Ta ei täpsusta summat, millises ulatuses miinust nähakse. Kuid tunnistab, et firma otsib Koidula hankel väljapääsu ja läbirääkimised Riigi Kinnisvara ASiga käivad.

“See rasvakiht, mis meil kunagi oli, on ära kulutatud. Seda ei ole enam. Mitte et ma ei taha ehitada, ma ei saa ju ettevõtjana oma raha eest riigile ehitada, isegi kui jõuaks seda teha,” sõnab ta. Maksma peab alltöövõtjale, pangale, töötajale ja maksude näol tagasi ka riigile.

“Kui ma tahan järgida lepingut, siis ma pean ühtlasi seda ausalt ütlema, et kuulge – ma täidan seda lepingut, aga suure tõenäosusega muutun neljandal kuul maksevõimetuks. Mul ongi need valikud. Enda jaoks olen ma teinud valiku, et see ettevõte peab säilima,” lisab Koger.

Ta räägib samas, et korteriarendused on plaanis Tallinnas taaskäivitada, sest turg juba lubab. Firmat hoiab vee peal ka Soome, kus neil on praegu täita kolm hanget. Sellegipoolest – järjest riigihangetel kahjumit kanda ei ole võimalik. 

Kõige odavam ja kõige kallim pakkumine välja?

Mis muudaks tema arvates olukorda riigihangetel? “Ma ei tea… Mõnel pool öeldakse, et lihtne oleks, kui kõige odavam ja kõige kallim pakkumine välja jäetaks. See reguleeriks turgu automaatselt. Siis ei tee ju pakkumist, mis edukaks ei osutu,” arutleb ta.