Tänane Äripäev kirjutab muutuvatest aegadest, täpsemalt majanduslanguse tingitud mõtteraamistiku muutumisest. Uute aegade saabumine võib Äripäeva arvates kaasa tuua aga veel ühe uue nähtuse me majandussuhetes - massiivse võlaringi.

Äripäeva tänane luubilugu räägib, et üks möödunud kümnendi edukamaid Eesti ehitusfirmasid on raskustesse sattudes teinud võlausaldajaile ettepaneku - kui nõustute võlanõuete vähendamisega, on teil lootust osa oma rahast veel kunagi näha. Poolt ja paari aasta jooksul. Kui nõuate tervet võlasummat, läheme pankrotti ning te ei saa midagi.

Äripäeva möödunudnädalasel konverentsil "Äriplaan 2011" esinedes rääkis ka suurettevõtja Jüri Mõis - kui tuled võlga nõudma ja kohtu ning pankrotiga ähvardama, siis ei saa sa midagi, kui ilusasti räägid, siis võime kokkuleppele jõuda.

Ning saal, sajad ja sajad Eesti edukamad ettevõtjad reageerisid heatahtlikult, äratundvalt. Mõne aasta eest oleks seesama saal Mõisa sama jutu eest välja vilistanud.

See näitab Äripäeva meelest ülimalt ilmekalt, et uued ajad on ettevõtjad - nii võlausaldajad kui ka võlglased - uutmoodi mõtlema sundinud.

Eks see ole tegelikult mõneti ka mõistetav - kui ettevõttel ikkagi raha ega muid likviidseid vahendeid ei ole, siis ei ole sealt ka midagi võtta. Kui ettevõttel on aga ette näidata hea tahe, mõnedki lepingud ja kliendid ning seega ka tulevased rahavood, võib poole rahasumma ootamine end ära tasuda.

Kui lähed aga kohe kohtu, inkasso ja pankrotiga ähvardama, tekitab see trotsi nii võlgnikus kui ka teistes võlausaldajais, kelle maksegraafiku sa oma nõudmistega sassi lööd, ja nii võidki end teiselpool vastloodud ühisrinnet leida ning sootuks tühjade pihkudega leida. Ühesõnaga, tänapäeval on võlasuhete rahumeelseks lahenduseks asja mõistusega võtmine: kui võlgnikul ei ole raha, aga ta näitab üles tahet võlg tasuda, siis tuleb kannatada, mitte ähvardada.

Kuid Äripäeva arvates võib taoline mõtteviisi muutus ehk poole rahaga leppimine ja sellegi pikaajaline ootamine tekitada võlaringi, sest ka võlausaldajal on tihtipeale omakorda võlausaldajad jne. Ning oleks utopistlik arvata, et kogu see võlaring ühtse 50% lahendusega lepiks. Eriti siis, kui võlausaldajate seas juhtub mõni pank olema. Sest olenemata ringlevatest muinasjuttudest (pank: tulge kohe, kui satute raskustesse, räägime, leiame lahenduse) võtab pank oma võla ning sellele otsa tiksunud intressid siiski enam-vähem kohe ja täies ulatuses - tema nõuded on ju hüpoteekide-käendustega kaitstud.

Mida siis teha? Võib-olla oleks abi sellest, kui luua võlarattasse pöörlema jäänud ettevõtja avitamiseks üks ajutine riiklik KredExi-laadne fond, kes võlaringi sattunule tulevaste rahavoogude arvelt hetkelist leevendust pakuks?

Autor: ÄP