Kui kõik on kõigile võlgu

Alla omahinna tehtud pakkumised enam välja ei vea, sest juba sügavas augus oleval turul langus ei jätku. Nüüd tuleb rinda pista lahkuvate ehitajate, krooniliste võlgujääjate ning pooleli jäävate objektidega.

Eesti Ehitusettevõtjate Liidu tegevdirektor Indrek Peterson nendib, et probleem on kahtlemata olemas. "Päris täpset ülevaadet muidugi pole, aga selge on see, et võlgujäämised on viimase aastaga süvenenud," sõnas ta. "Ehitusmahud on vähenenud, ent ehitushinnad sisendhindadena on siiski tõusu alustanud ja siit tekivadki probleemid: peatöövõtja jätab alltöövõtjatele maksmata või jääb tarnijatele võlgu." Maksmata jäetakse nii meelega kui ka rahapuudusest, samuti tuuakse põhjenduseks ebakvaliteetselt tehtud tööd.

"Poleemika võlgnevuste teemal aina kasvab," nendib Peterson.

Petersoni hinnangul on siiski selge, et see aasta jääb ehitusmahtudelt praeguse masuaja kasinamaks. "Nüüd on küsimus selles, kui ruttu ettevõtted kohanevad viimasel ajal alguse saanud kerge hinnatõusuga. Pakkumisi tehes edasist hinnalangust enam kindlasti prognoosida ei tohiks, muidu juhtub, et kui tööjärjega projekti keskpaika jõutakse, tekivad võrreldes algse hinnapakkumisega käärid ja võlgnevused hakkavadki tekkima."

Niisuguse tegevuse eest hoiatab ka Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu tegevjuht Enno Rebane. "Edasist odavnemist ei tohiks pakkumisse sisse planeerida," lausus ta.

Rebase sõnul on võlgu olemise probleem ka ehitusmaterjalide tootjate sektoris terav. "Võlgnike arv on masu ajal kasvanud," lausus ta. "Materjalitootja on osa rivist, kuhu kuuluvad veel tellija, ehitaja, peatöövõtjad ja alltöövõtjad. Kui nüüd keegi kellelegi võlgu jääb, algab ringtants peale."

Rebase hinnangul teeb asja keerulisemaks tootmisvõimsuste väike kasutamine ning madal hinnatase, mida peegeldavad ka tegijate kahjuminumbrid. "Sisuliselt teenitakse lihtsalt liiga vähe, tootjal on kulusid keeruline katta. Kui nüüd keegi maksmata jätab, on mõju veelgi halvem."

Rebase sõnul võib ehk loota, et asi suurt hullemaks enam ei lähe, on ju mitu raskustesse sattunud ettevõtet juba pankrotistunud.

ASi Tartu Maja Betoonitooted juht Jaan Luts kinnitas, et võlgnike teema on praeguseni suur probleem. "Väikeste ehitusettevõtete pankrotilaine paistab küll läbi saavat. Suurimad probleemid võlgnikega olid vast 2009. aastal ning tänavu esimeses kvartalis, nüüd oleme muutunud ettevaatlikumaks, uurime hoolega finantstausta. Väikese omakapitaliga ning põhivarata ettevõtete puhul on krediidipiirid," rääkis ta. "Riske aitab maandada ka ettemaksu nõue eratellijatele."

Üldlevinud praktika kohaselt on ehitusettevõtted ettevaatlikumad, maksehäirete korral katkestatakse tarned.

Lutsu kinnitusel on nende ettevõtte olukord siiski pisut kergem, kuna 75% toodangust eksporditakse, põhiliselt Soome ja Rootsi. "Kuigi sealgi on esinenud maksetega viivitamist, pole raha siiani saamata jäänud," lausus ta.

Korraliku taustauurimise tähtsust rõhutas ka Voller OÜ Soome osakonnas logistikaga tegelev Teno Telgma: "Meil üldiselt võlgnikega probleeme ei ole, väljastame arvega kaupa vaid neile klientidele, keda juba teame. Meil on välja kujunenud kindlad partnerid, peatöövõtjatest näiteks YIT ja NCC Rakennus ja senini pole neilt laekumistega küll mingit probleemi olnud. Tuleb lihtsalt enne töö vastu võtmist tellija tausta uurida, ega igaühele ei kipukski alltöövõttu tegema".

Eks tulevikuaimus ikka on. Ilmselt on arvestatav osa CO2 kvootide müügist saadavast rahast plaanis suunata ka hoonete rekonstrueerimisse, mis loob sektorile positiivse tegutsemisfooni.

Ka teedeehituse ja infrastruktuuri valdkonna rahastamine struktuurfondide vahendite kaudu on päris hea, nii et järgmiseks aastaks julgeks ehitusmahtudes väikest kasvu ennustada.

Usun, et järgmisel aastal olukord küll paraneb, aga ei oska veel prognoosida, kui palju täpselt.

Praegu on selge, et tänavuse aasta teine kvartal on esimesest parem, paraku kehtib see aga ainult eksportijate kohta. Sama kehtib tõenäoliselt kolmanda kvartali kohta.

Näiteks killustiku- ja liivatootjad on ka kolmandas kvartalis jätkuvalt kahjumis. Olukorra suurt ja kiiret paranemist ma loota ei julge. Oleneb muidugi, kas ja mis tingimustel õnnestub müüa CO2 kvoote. Sellest räägitakse praegu palju.

Tegelikult peaks näiteks projekteerijad juba tööle hakkama, et järgmisel aastal tegevust jõuaks alustada.

Praegu on selge, et ehitusturu üldine olukord on jätkuvalt raske, Eesti ehitusturg pole õigele kasvule pööranud.

Buumi ajal kogutud tulud on läinud ja n-ö vana rasv hakkab ka tasapisi otsa lõppema.