Hispaania võitleb linnastumise vastu

Majandusbuumi ajal ehitati hoogsalt uusi elamurajoone ning arendati võimsalt turismisektorit. Rannikuäärsed linnad muutusid suuremaks, lisandusid äärelinnad. Ehitisi pandi püsti kõikjale hoolimata sellest, kuidas see mõjutab linnaelanikke (rohkem kui 80% eurooplastest elab linnades) ning ümbritsevat rohelust.

Linnarajoonidega külgnevad loodusalad on ääretult tähtsad looduse mitmekesisusele ning parendavad linnaelanike elukvaliteeti oma rohkete võimalustega vaba aja veetmiseks ning puhkamiseks. Hispaanlastel on kombeks käia nädalavahetusel looduses.

Minnakse sinna enamasti suurema seltskonnaga pikemaid lõunasööke nautima, sportima, puhkama ning niiöelda täisväärtuslikku nädalavahetust nautima. Kuna oma maja ning hoovi omamine on Hispaanias kohalikele kallis, siis on taoline nädalavahetuse veetmine iga teise hispaanlase tava ning looduses viibimine omandab üha suuremat tähtsust.

Linnastumise tõttu on aga võimalused loodusesse minekuks kõvasti muutunud. Tuleb minna üha kaugemale, et leida üles puutumatu loodus. See tähendab omakorda seda, et minnakse sinna, kuhu ei tohiks. Sellest tulenevalt on hakanud spetsialistid ning valitsus muretsema looduse reostamise pärast ning juhivad üha enam tähelepanu sellele, et puuduvad piisavad võimalused loodusterritooriumite säilitamiseks ning taastamiseks.

Kuna loodust on mõjutanud inimkäsi, olgu siis otseselt või uute ehitiste ning infrastruktuuri rajamise kaudu, tuleb mainitud loodusalade eest hoolitseda eriti hoolikalt ning spetsiaalsetel viisidel. See kõik aga nõuab suurel hulgal raha. Avaliku sektori institutsioonid on üha enam sellepärast mures ning ei tea enam, mida ette võtta, et peatada looduskeskkonna hävitamine linnastumise poolt.

Loodusalade eest hoolitsemine on aga ääretult oluline ning vajalik, sest nad ei ole mitte ainult ilusad paigad, vaid pehmendavad kliimamuutusi hoides kinni süsihappegaasi, vähendavad akustilist reostamist, puhastavad õhku, pinnast ning vett, stabiliseerivad linnade mikrokliimat, kaitsevad pinnast erosiooni eest, pakuvad kvaliteetseid põllumajandus- ning metsasaadusi, pakuvad kohta sportlikeks tegevusteks ning vaba aja veetmiseks ning võimalust linnaelanikele hoida tihedat kontakti loodusega.

Linnaelanikud pole aga ainukesed, kes otsivad puutumata jäänud loodust. Hispaania riigivõimu panevad muret tundma ka kala- ning jahimehed, kelle külastustest keelatud aladele puudub ülevaade. Sellest tulenevalt on hakatud looduskeskkonda n-ö üle tarbima, mis viib fauna ümberpaigutamise, taimestiku hävinemise ning metsapõlengute suurenemise riskini.

Lisaks nähakse väga suure riskina ka keskkonna kunstlikku muutmist. Põllu- ning metsamajanduse edendamine, metsaraie, kuivendamine või jõgede voolu loomuliku kursi muutmine on vaid mõned näited. Lisaks halvendavad looduskeskkonda ka vee ning õhu reostus, mis kaasnevad linnadega ning tööstusega.