Loomaomanike missivõistlus

Noor skulptor Edith Karlson jätkab loomade teemaga. Umbes samal ajal eelmise aastavahetuse paiku eksponeeris ta Hobusepea galeriis näitust "Tsirkus", mis oma helitausta ja läbimõelduse poolest oli üpriski suurejooneline ja mõjuv.

Draakoni galerii väiksesse ruumi on kunstnik seekord mahutanud koertenäituse. Ta ise ütleb, et põhitähelepanu ei ole mitte koertel, vaid nende omanikel, kes fanaatiliselt oma lemmikloomi näitustele valmis seavad ja nendega seal osalevad.

Ilmselt jääb kogu koerte missivõistluse ümber käiv melu peategelastele endile päris kaugeks ja hoopis peremehed on need, kes seda täiel rinnal naudivad.

Siiski ripuvad keset Draakoni galerii ruumi ehitatud suure karusselli küljes just koerakujulised skulptuurid. Keegi lükkab karusselli käima ja show on alanud. Kui vaid see karussell ka muusikat teeks, oleks õõvastav moment täielik.

Ketis loomad. Helendava peaga ja kahel jalal seisev inimsuuruses koer hoiab rihma otsas teist väiksemat koera. Koeraomanikust on saanud hirmutava väljanägemisega elukas.

Kristina Normani väikeste pronkssõdurite moodi on hulk väikseid koeri tihedalt üksteise kõrvale lauale kokku kogutud. Ei puudu ka üksik kurvameelne õhupall, mis nagu tahaks kogu asjale koertenäitusele omast elavust ja pidulikkust juurde anda.

Loomaomanike kehvikud. Koerte jäigad kujud on ilmselt tahtlikult hoolimatult voolitud - see rõhutab nende hädist ja piinatud väljanägemist. Koertenäitustel uhkelt peremeeste kõrval astuvad lokitatud ja šleifitatud koerad on Karlsoni nägemuses muutunud piinatud ning kohati ka füüsiliselt moondunud olenditeks.

Kui "Tsirkuse" näitus oli mõjuv seetõttu, et kõik oli õige pisut üle vindi keeratud, siis "Koertenäitus" on veidi tagasihoidlikum. Karlson ei kaldu siin erilistesse liialdustesse. Pulbitsevalt fanatismipajalt kergitatakse kaant vaid õige pisut.

Autor: Ragne Nukk