Kaadrid otse elust

On mõningad tähtsündmused ja -päevad, mida eestlane alati ootab. Nende seas on kindlasti vabariigi aastapäev, laulupidu, jaanipäev, iseenda sünnipäev, vist ka PÖFF... Õigupoolest sobivad kõik tähtpäevad ja -sündmused, kui töölt vaba päeva saab. Ja oh seda eestlase kirumist, kui see suursündmus nädalavahetusega kokku peaks langema.

Põhjus, miks see mõte peas hargnema hakkas, on lihtne. Olgugi et dokumentaalfilmide festival DocPoint toimub alles teist aastat, on see kindlasti üks neist üritustest, mida kärsitusega oodata ja varakult juba kalendrisse märkida. Vähemalt dokfilmihuviliste jaoks. Julgen ka ennast nende hulka lugeda. Võimalust vaadata ainuüksi nelja päeva jooksul rohkem kui 20 filmi (või kes on kraad suurem huviline, saab Helsingis neid sadades vaadata) lihtsalt iga päev ei teki.

Sel aastal pakutav filmivalik on hõrgutav. Näha saab nii poliitika kaadritagustesse piilumist kui ka eetikateemadel diskuteerimist, nii muusikamaailma mitmetahulisust kui ka majanduslikku kollapsit ja kaardimajakeste varingut, nii pildikesi rohelisest salust kui ka pere mälestustest.

Valik on igatahes rikkalik. Jääb ainult üle loota, et festival järgmiselgi aastal tavapärases headuses kaadrikesi tegelikust elust oma veidruste, toreduste, jaburustega ja õudustega publikule vaatamiseks pakub.