Mis saab poolte eestlaste pensionirahast?

Kas usute lõpmatusse majanduskasvu lõplike loodusressursside tingimustes? Mul on olnud võimalus olla väga lähedal tõelisele teaduslikule arendustööle ja ma usun teaduslikesse saavutustesse. Kiviajal poleks keegi osanud elektrist undki näha. Lõpmatust mõõtmena ei söandaks ma siiski sisse tuua, sest ka inimeksistents pole tõenäoliselt lõpmatu.

Kindlasti toimuvad ka lähemate sajandite jooksul Maal muutused, mis arusaamist loodusressurssidest ja majanduskasvust korrigeerivad. Inimestele on aga loomuomane võime kohanduda muutustega.

Kui tõenäoliseks hindate, et Eesti kogumispensionide süsteem jätkab praegu kehtivate reeglite alusel ka järgneval kolmekümnel aastal? Millist laadi reeglid ja kuidas võiksid teie hinnangul mainitud perioodil muutuda? Kui suureks hindate Eestis nn Ungari stsenaariumi toimumist? Praegu kehtivate põhimõtete säilimist hindan väga tõenäoliseks. Ungari näitel võib öelda, et keerulised ajad võivad tingida radikaalseid otsuseid, kuid eks see jääb iga riigi otsustada, mis on prioriteedid ja mille arvel eelarveauke ollakse valmis täitma. Eesti puhul on see siiski vähetõenäoline.

Eesti majandus on kindlasti osalt ka tänu eurole kindlamatel alustel ja leian, et eks sellel on kaudselt oma positiivne mõju kogu pensionisüsteemi jätkusuutlikkusele. Pensionitemaatika on riigi jaoks prioriteetne teema.

Miks peaks üldse pensioniraha koguma? Iive väheneb, keskmine eluiga lüheneb, pensionifondide usaldusväärsus kahaneb - kas poleks mõistlikum elada päev korraga ja investeerida hoopis inimestesse, sõpradesse? Inimestesse ja sõpradesse tulebki investeerida, muidu poleks elu elamist väärt. Kui proovida neid investeeringuid rahas mõõta ja võrrelda pensionisüsteemi panustamisega, samal ajal hinnates riske ebaproportsionaalselt negatiivselt, siis võib juhtuda, et tuleb lõpetada Mickey Mantle sõnadega: "If I had known I was going to live this long I would have taken better care of myself."