Risto Vahtra: ma ei ole tööst kunagi väsinud

Õppisin TTÜs mehaanikainseneriks. Nagu Eestis ikka, võeti teiselt kursuselt tööle, töötasin tootearendajana. Vahepeal tekkis võimalus tõsisemalt tootearendusega tegeleda ka Normas, kuid tundsin, et tahaksin sügavamale tehnoloogiasse sukeldumise asemel maailma pisut loovamalt kujundada. Autod on mind väga huvitanud, aga Eestis kuidagi ei näe, kuidas sina võiksid sellisesse valdkonda siseneda.

Minu selleaegne tütarlaps nägi aga, et Rootsis Chalmersi ülikoolis on kursus, mis on küllalt tehnilise kallakuga, aga siiski autodisainile orienteeritud. Käisin aasta varem valdkonnajuhiga kohtumas ja ta soovitas proovida. Järgneva aasta jooksul joonistasin hiliste öötundideni sketše, proovisin oma portfooliot kokku panna.

Küsisin ka TTÜs joonestusõppejõududelt, kuidas seada auto proportsioone, aga seal kellelgi väga sellist know-how’d ei ole. Siis sokutasin end külalisõpilaseks kunstiakadeemiasse.

Olles tegelikult koolitee alguses üheksa aastat Tallinna Kunstigümnaasiumis kätt harjutanud ja hiljem tehnilise kallaku peale sattunud, vajasin väikest mentorlust, et pliiatsitelt taas tolm pühkida. Kunstiakadeemiasse sattudes sain jutule seal tootedisainis õppinud Sven Sellikuga, kellel autode joonistamine hästi käes oli.

Tema oli, muide, praegu Kias töötava eestlase Björn Koobi kursusekaaslane ning mulle suureks abiks sketšide renderdamise õppimisel (renderdamine annab paberjoonistusele arvutis värvi ja vormi - toim).

Oma tööst ei ole ma kunagi väsinud. Ma isegi ei tunne, et see oleks töö, vaid pigem elu ise. Lähen pigem stuudiosse kui välja õlut jooma.

Autor: Kadri Bank, Anne Oja