Tööstuspoliitika vajab selgeid sihte

Eesti pole teab mis eriline tööstusriik, ammugi mitte üleilmset mastaapi silmas pidades. Ometi annab töötlev tööstus, iseäranis selle eksportiv osa tähtsa panuse meie majandusse, mis - kui vaid sisetarbimisele loota, oleks üksjagu haavatavam. Sestap ei saa üle ega ümber tõdemusest, et meie SKP mootorit on tarvis järjekindlalt, ja mis peaasi - teadlikult -, ka riiklikul tasemel juhtida ja arendada.

Sellise vajaduse hädapärasusest rääkisid hiljuti ka TTÜs toimunud tööstuspoliitika ümarlauale kogunenud ettevõtjad-töösturid ning ülikooli teadlased. Leiti, et riiklikul tasemel peaks koostatama programm, mis sätestab suunised ja tähtajad, mille poole meie tootev sektor peaks suunduma ja millal mingid konkreetsed eesmärgid saavutama. Midagi nagu arengukava taolist, saan ma aru.

Siiani on riik vahendanud näiteks EASi, KIKi jt organisatsioonide kaudu küll toetusi, millest viimastel aastatel ka tööstusettevõtted arvestava osa saanud, Kaubandus-Tööstuskoja ja välisministeeriumi kaudu võib suure tõenäosusega saada aimu ühe või teise piiritaguse regiooni ärivõimalustest ja leida partnereid, kuid üldine tegevusstrateegia siiani puudub.

Tõsi, ega töösturid pole ka riiklikele struktuuridele eriti peale käinud, ise on püütud hakkama saada ja enamjaolt saadudki. On ju tehnikainimesed ikka rohkem tegudele kui lihtsalt jutupuhumisele orienteeritud.

Tööstuspoliitika puudumisel on ka objektiivsemaid põhjuseid. Näiteks see, et oluline osa meie omaaegsetest tootmisettevõtetest on erastamise käigus läinud välismaiste omanike kätte. Ja et Eesti piiratud ressursside juures pole siin vähegi materjalimahukal tööstusel niikuinii tulevikku, juba praeguseks on suur osa sellisest tootmisest Aasiasse siirdunud jmt.

Ent siiski - äkki näeme oma tööstusmaastikku põhjendamatult hallides toonides?