Arutelud energiatulevikust sumbuvad raportitesse

Äripäeva hinnangul on aga olukord paradoksaalselt selline, et ajal, kui Eesti energiasektor upub mahukate uuringute ja raportite alla, on arusaadavat infot ja arutelu tuleviku kohta aina vähem. Kuigi ka ajakirjandusel on siin kandev roll, sumbuvad vastavad järelepärimised liiga tihti nappi üldsõnalisusesse.

Näiteks elektriturul on küsimusi rohkem kui vastuseid, kuid energeetika selgitamisel on Eesti juhtiva energiamonopoli juht Sandor Liive pigem passiivne. Tõsi, temalt kommentaari küsides selle reeglina ka saab, kuid see on ka kõik. Näib, et olles oma ettevõtte müügimees number üks, on ta unustanud Eesti avalikkuse, mis ühel ajal moodustab nii tema suurima kliendibaasi kui ka omanikeringi.

Kokkulepitud vaikimine? Selgitamisest hoidumist on põhjendatud, et teemat ei saa kommenteerida, kuna kas pole õige aeg, arutlused alles käivad või on liiga vähe infot. Viimati meenub sellise näitena Poola otsus taganeda Leetu ühise tuumajaama rajamisest, kus osaleb ka Eesti. Kui esimesel nädalal võis napisõnalisust mõista, on kuu hiljem raske leida põhjendust, miks pole ühtegi selgitust järgnenud ja valitseb haudvaikus. Muuseas, ka see on selgitus, kui põhjendada, mis ja miks on juhtunud ning millal saab teemasse selgust.

Kõige tihedamalt kõlav argument vaikimiseks on, et ajakirjandus ei küsi. Selles on oma tõde, kuid ainult poolik. Tuleb tuhka pähe raputada ja möönda, et ajakirjandus ei saagi küsida, mida ei tea või mida pole selgitatud. Paksudest raportitest läbituhnimine on isegi spetsialistidele keeruline. Kuid mis peamine, nii äri- kui ka erasektor on sisuliselt energiasektori pantvangid. Energia mittetarbimist ei ole praktikas võimalik valida. Energiat on vaja nii kodus kui ka tööl. See tähendab omakorda, et niivõrd laia mõjuvõimuga energiasektori ettevõtted peaksid tunnetama kohustust oma valdkonda valgustada ja selgitada.

Sellest vaatenurgast on kummaline, kui Sandor Liive on aasta alguses piirdunud juba tuleval aastal avaneva elektrituruga kaasnevaid muutusi kommenteerides kõigest tõdemusega, et suurim muutus on võimalus hakata endale aasta lõpus elektrimüüjat valima. Veelgi kummalisem on Juhan Partsi juhitava majandusministeeriumi passiivsus. Kus on teavituskampaaniad? Temaatilised artiklid? Arvamused ja kommentaarid?

Arutelu, kas ehitada Eestisse teine põlevkivienergiaplokk või osaleda Leedu tuumajaama projektis, näib olevat ettenähtud otsustamiseks kinniste uste taga? Keegi ei eeldagi, et avalikkuse ees arutatakse äridetaile või -saladusi. Kuid laiemas plaanis on tegu poliitilis-strateegilise otsusega, kus lisaks rahalisele ärimõõtmele on ka julgeoleku ja tarnekindluse tahk, millest avalikkus peab olema teadlik.

Samasse lõksu on astumas ka gaasituru teema. Võrkude eraldamiseks koostatud nn Pöyry raport peaks justkui vastama kõikidele tekkivatele küsimustele võimaliku võrkude lahutamise kohta. Selgitamise asemel toimub aga vastandumine. Riik ütleb jõupositsioonilt, et seda on vaja (ja ilmselt ongi) ning vastaspool puikleb ohvri rollis, väites, et see ei muuda midagi. Nii poliitikud, ametnikud kui ka energiaettevõtete juhid peaksid märksa tõsisemalt suhtuma energiasektori küsimuste selgitamisse. Tegema seda järjekindlalt ja korduvalt. Seejuures võtmesõna peab olema selgus ja mõistetavus ehk poolt- ja vastuargumendid, plussid ja miinused, “jah”-id ja “ei”-d.