1,4 miljardit. Kas ja kuhu?

Eesti võiks oma eesmärkidesse investeerimiseks laenata ligi 1,4 miljardit eurot ja jääda ka pärast seda Euroopa madalaima võlakoormusega riigiks, ehkki see tõstaks meie laenukoormuse üle 15% SKPst.

See rahasumma võrduks 17 Eesti Rahva Muuseumi ehitamisega. Seda oleks neli korda enam, kui on vaja Tallinna–Tartu maantee täispikkuses neljarealisena valmimiseks. Need näited on lihtsalt võrdluseks, mida see summa tähendab. Keerukam on mõelda, mida laenurahaga teha, sisustamaks loosungeid, mille kohaselt on Eesti majandusliku heaolu poolest varsti-varsti Soomest mööda kihutamas. Kuna sisu nendes loosungites suurt ei ole, on see ka peamine tõke investeerimislaenu võtmisele – konkreetsed arengusihid ja nende saavutamiseks vajalikud tegevused on ühiskonnas läbi arutamata.

Ei taha laenu. “Miljard laenata selleks, et see laiaks lüüa, on võimalik küll, aga mis edasi? Kui süsteemi ei ole, siis ei ole sellest kasu. Ei ole kolme lihtsat eesmärki, mille täitmisega oleks kohe saavutatav nirvaana,” sõnab Arengufondi nõukogu juhtiv Raivo Vare.  Ettevõtja Olari Taal märgib, et Eesti kõrval olev Soome riik kulutab oma riigivõla teenindamiseks pisut rohkem raha, kui on Eesti riigi eelarve. “Me võime täna kulutada selle raha ära, aga homme tuleb see raha mitte ainult tagasi maksta, vaid ka intresse maksta,” hoiatab Taal.

Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse instituudi direktor Rainer Kattel peab aga investeeringuteks laenu võtmist mõistlikuks. “Me oleme mingile platoole kinni jäänud ja praeguse mudeliga niisama lihtsalt edasi ei saa – on vaja mingit süsti. Miks meil seda ei tehta? Kui me ütleme, et me laenu ei võta, siis me ei pea vaidlema ka selle üle, kuhu seda raha panna,” räägib Kattel.

Raha taga areng ei seisa. Sugugi mitte raha kaasamises pole arengu tagatis, märgib Vare. Majanduse kasvatamine ei ole pelgalt mingite sektorite toetuseks väljavalimine, vaid selleks arenguks vajalike tingimuste loomine haridussüsteemi, migratsioonipoliitika, õigusloome jne kaudu.

“Ei ole lihtsaid lahendusi, kõik on omavahel seotud – majanduslike lahendustega ei ole võimalik saavutada hüppelist arengut ja ühiskonna arengu jaoks on vaja võtta lahti põhilised valdkonnad ja igaühes neist midagi teha. Just arenduslikus mõttes teha, mitte lihtsalt kinnimaksmise ja kulude kasvatamise mõttes,” selgitab Vare. “Mina väidan, et Eestis on raha jalaga segada, see lihtsalt raisatakse ära. Tuleks kriitilisemalt üle vaadata olemasolev kulubaas,” lisab ta.

Arenguks vajalike küsimuste lahendamine on riiklikul tasandil tegemata – kava, kuidas edasi minna, ei ole. Vare sõnul peaks eesmärkide seadmise ja nende elluviimise eestvedaja olema just riik, kusjuures aluseks saab võtta töö, mida avalikust rahast finantseeritavates kohalikes mõttekodades tehakse – tema endaga seotud Arengufond on aastaid Eesti kasvueesmärke kaardistanud, ühiskondlike suundumuste kohta annab ülevaateid poliitikauuringute keskus Praxis.

Taal: me ei kasuta ka euroraha efektiivselt. Ka Taal nendib, et me ei oskaks raha targalt kulutada. “Praegu me ei suuda efektiivselt läbi närida Euroopa Liidu raha, tunnistame ausalt. Me ehitame näiteks Sõmerpalusse miljoneid eurosid maksva sisemotohalli – uskumatu, eks? Seega pole praegu õige aeg laenu võtta,” ütleb ta ja lisab, et eelkõige tuleks tõhusamalt kasutada Euroopast saadavaid vahendeid.

Teisalt on tema hinnangul võimalik majanduskasvu ergutada sisemise vahendite arvel. “Mittealltöövõtu majandus sellise väikse riigi puhul võiks olla väiksemate ja keskmiseks kasvavate ettevõtete kanda. Aga selleks puudub meil väga suur eeldus, ja see on insener,” ütleb ta.

Tema sõnul tulekski ette võtta inseneriharidus ja seda toetada ning võimalus oleks lihtsalt olemasolevaid vahendeid ümber suunata. “Kui Tallinna Tehnikaülikool õpetab juriste ja haldusjuhte, siis see ka maksab midagi,” märgib ta. Riigilt ootaks Taal aga selget programmi, millega alltöövõtumajanduse staatusest kõrgemale tõusta. “Võiks olla pikk visioon, mis arvestab, millises keskkonnas me oleme ja kui palju meist endist sõltub. Kõik ei sõltu, aga see, et me suudaksime ennast ümber profileerida mittealltöövõtu maaks – see sõltub meist endist,” usub ta.

Kattel: ministrid kritiseerivad ka ise. Kattel ei välistaks laenu võtmist, kui see oleks tarvilik mingi konkreetse investeerimisprogrammi elluviimiseks. Paraku on ka tema hinnangul põhiprobleem see, et me ei tea, kuhu minna. “Tegelikult pole julgust öelda: saame kõik nüüd kokku ja hakkame muutma. Praegu on ministrid ise samasugused kritiseerijad, kes ütlevad, et asjad nagu päriselt ei toimi. Aga nemad on ju need, kes peaks härjal sarvist haarama,” räägib ta.

Katteli sõnul tuleks võtta ette need sektorid, kus on võimekus olemas, kus me juba ekspordime, ning nende sektorite väärtusahelaid arendada – näiteks puidutööstus, elektroonika või toidukaubad. “Mingit raketiteadust ei ole mõtet välja mõelda. Võime küll öelda, et tahame biotehnoloogiat arendada, aga seal töötab umbes 500 inimest, mis on kaduvväike arv. Tuleb sellega tegeleda, mis kohapeal on,” ütleb ta ja lisab, et põhiprobleem on selles, et nende ettevõtetega ei ole me tegelenud.

Tegelemine tähendaks Katteli sõnul esmajärjekorras seda, et riik kuulaks ettevõtjaid enam – siis saaks edukamalt suunata ka euroraha, mida jagatakse üsna ebaefektiivselt. “Oleme saanud aru, et on vaja kuhugi mujale liikuma hakata. Seda peaks fokuseerima hakkama, mitte lihtsalt raha väetisena tervele põllule panema,” lisab ta.

Parts: raha taga asi ei seisa

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ütleb, et riik soovib majandusarengu strateegiad tänavu üle vaadata ja uusi sihte seada. Tema sõnul peaks eelkõige tegelema meie olemasolevate ettevõtetega, et aidata neil tõsta lisaväärtust töötaja kohta. Parts on seisukohal, et Eesti võiks konkreetsete investeeringute jaoks laenu võtta. Samas märgib ta, et tegelikult pole probleem mitte rahas, vaid tasuvate investeeringute leidmises ja määratlemises.

Millal jõuab Eesti majanduslikus mõttes Soomele järele? Täpselt siis, kui jõuab! Ma ei soovitaks Eesti majanduse arengu perspektiive määratledes keskenduda niivõrd kellelegi järele jõudmisele. Pigem me peaks ütlema, milles see areng täpselt seisneb.Meie arengu keskne küsimus on lisaväärtuse tõstmine töötaja kohta. Selle kaudu tõuseb heaolu. Meie praegune lisaväärtus töötaja kohta, isegi kui me võrdleme sarnaseid sektoreid, on tegelikult Soomest 2–3 korda madalam – see on arengu koht. Kui me soovime, et meie inimeste heaolu kasvaks, mis on täiesti mõistetav soov, siis tuleb keskenduda ennekõike lisaväärtuse tõstmisele töötaja kohta.

Kuidas seda peab tegema? Lihtne vastus on see, et tuleb samade inimestega toota rohkem või osutada teenuseid rohkem. Või vähemate inimestega sama palju. Need väljakutsed on mõneti erinevad sektorite lõikes.Ma ei soovitaks panna kõiki sektoreid ühte patta. Meil on teenuste sektor, meil on töötlev tööstus ja nende sees on väga erinevad väljakutsed. Lihtne vastus on tegelikult väärtusahelat pidi üles minek.Kas see tähendab konkreetselt innovatsiooni, ärimudeli muutmist, toote või teenuse väljavahetamist? Need võivad olla erinevad asjad, erinevate sektorite ja ettevõtete põhiselt. Aga põhimõte, mis kõiki ühendab, on lisaväärtus töötaja kohta.

Kas riigil on mingi plaan, kuidas väärtusahelas kõrgemale ronida? Praegu me liigume selle ettevõtlusstrateegia alusel, mis põhimõtteliselt sai heaks kiidetud 2007. Nüüd on aasta 2012 – me oleme sellel aastal võtnud eesmärgiks selle raames tehtut hinnata. Peame hindama, kas 2007. aasta üldine strateegia ja selle täitmise programmid on andnud seda, mida me oleme tahtnud või mitte. Lisaks töötame selle aasta jooksul välja uue ettevõtluse innovatsioonistrateegiaga.Ma möönan näiteks, et praeguste teadmistega, eriti pärast kriisi, pole 2007. aasta strateegiadokumendid ja nendest tulenev tegevus enam paljusid rahuldav, mind sealhulgas. Aga ma ei kritiseeriks 2007. aastal tehtud otsuseid, sest me tegime neid selle teadmiste taseme juures, kus me tol hetkel olime. Põhimõtteliselt peame me rohkem keskenduma reaalsele ettevõtlusele – sellele, mis meil praegu eksisteerib – ja nendega koostöö edasiviimisele. Paljuski on praegu teadusarendus ja innovatsiooniprogrammid keskendunud pigem millelegi uuele.Ma arvan, et me peame reaalset majandust vaatama, nagu ka seda tehakse spordis – kui me tahame spordis midagi saavutada, siis me peame keskenduma inimestele, kes kavatsevad spordis midagi saavutada.

Kuidas Te suhtute kriitikasse, et tegelikult põhjalikult eesmärke ühiskonnas läbi arutatud ei ole, olemasolevad programmid ei ole väga konkreetsed? Et arutelu peaks rohkem olema, sellega tuleb alati nõustuda. Kui võtta kokku viimase kümne aasta Eesti kogemus, siis häda on selles, et kui on aeg tegeleda strateegiate või strateegiadokumentidega, siis tavaliselt magatakse see aeg maha.Kui strateegiad on paigas, programme hakatakse tegema ja vaadatakse, kuhu olemasolevaid võimalikke raharessursse suunata, siis alles ärgatakse. Raske on siis tekitada arutelu. See on kindlasti mõneti enesekriitika – eks me peame nuputama, kuidas teha arutelu nii, et inimesed, kellest midagi sõltub või kes on selle asjaga kaugemalt või lähemalt seotud, tuleks aruteluga kaasa.Ma kordan – 2012 on strateegiate aasta. Olen nõus sellega, et need strateegiad ja arengukavad, nende konkreetsuse aste ei rahulda enam Eesti ees seisvaid väljakutseid. Aga ikkagi – keskenduda tuleb olemasolevatele ettevõtetele ja nende lisaväärtuse tõstmisele töötaja kohta.

Eesti on madalaima võlakoormusega riik Euroopas – kas laenu võtta ja investeerida eesmärkide saavutamisse oleks mõistlik? Jah, kui on olemas investeeringud, kus me mõistame, et need on tasuvad investeeringud. Aga ka avalikel investeeringutel on üks selline lihtne põhimõte – nad peavad olema reaalselt tasuvad.Ma julgen öelda, et meil ei ole rahaprobleemi, vaid meil pigem tagasitoovate investeeringute küsimus. Ma ei räägi ideest suurendada võlakoormust jooksvate kulutuste võtmise kaudu. Rääkigem siis konkreetselt – mis investeeringud? Kuidas see meie majandusarengu põhisuunale ehk siis lisaväärtuse tõstmisele töötaja kohta kaasa aitab?Ma arvan, et kontekstivälised mõtted on umbes sellised, et teeks nüüd ühe suure puraka ära – näiteks Saaremaa silla – ja siis on tore olla. Siduda seda riigi põhiliste väljakutsete lahendamisega ei maksa. Ma ütleks, et investeeringuna peaks vaatama kõrghariduse sektorit, millega me üritame siin ka tegeleda. Palju seal on rahalist ressurssi, on omaette teema.Teiseks, ärme unusta, et see madal võlakoormus on väga selge siirdega meie majanduskeskkonna konkurentsivõimesse. Konkreetselt algab see sellest, et tänu sellele peaks olema meie krediidivõimalused paremad, krediidihinnad peaks olema paremad ja sellega võidavad meie ettevõtted.Eesti riigi makromajanduslikult tugev positsioon ei ole mingisugune valitsuskoalitsiooni ehk IRLi või Reformierakonna kius või meeleolu, vaid seal on ikka väga konkreetsed siirded meie konkurentsivõime ja meie ettevõtete parema äritegevuse võimaluste loomiseks.

 

Taust

Kuidas muuta Eesti jõukamaks?

Äripäev otsib probleemartiklites ideid, kuidas muuta Eesti jõukamaks. Reformierakond lubas Eesti viia 15 aastaga 5 jõukama Euroopa riigi hulka. Praeguse arengutempoga liigume selle eesmärgi suunas teosammul.Madalad palgad. 10. veebruaril ilmunud artiklis keskendusime eestlaste palkadele ja küsisime, kas madal palgatase võrreldes põhjanaabri Soomega on Eesti majanduse konkurentsieelis või häbiplekk.Avalda arvamust. Praegu tõstatame teemana Eesti riigi madala laenukoormuse. Kas see on Eesti trump või hoopis meie kasutamata võimalus? Tule kommenteeri artiklit ja kirjuta oma arvamus meie kodulehele või saada e-posti aadressil [email protected].

 

Tasub teada

Unistus paremast Eestist

Arengufondi eestvedamisel kaardistati mullu “Eesti kasvuvisioon 2018” raames kaheksa valdkonda, mis peavad läbi tegema poliitikaülesed muutused, et tagada võimalused ühiskonna arenguks. Dokument annab soovitusi, mida peaks Eesti ellu viima, et edukamaks saada.

MajanduspoliitikaFookused uutele kasvualadele ehk keskkonnale ja säästvale energeetikale. Fookus tervise- ja heaolutoodetele ning -teenustele, finantsteenustele, rahvusvaheliste tarneahelate juhtimisele. Majanduspoliitika sidumine teiste poliitikate ja tegevustega.Suurem rõhk ambitsioonikatele idufirmadele ja tarkadele välisinvesteeringutele.

RiigivalitsemineRiigikogu kujundamine tulevikuarutelude keskuseks.Uuendusmeelsete riigijuhtide sihiteadlik arendamine.Asutusüleste töövormide juurutamine.

HaridussüsteemReageerijast arengu eestvedajaks, loovust ja sotsiaalseid oskusi arendavaks. Ülikoolide muutumine rahvusvaheliseks, õppe kvaliteedi tõstmine.

VälispoliitikaMajanduspoliitiliste prioriteetide eest seisev. Eesti majandushuvidest väljaspool rääkiv ja eri asutuste koostöös sidusalt tegutsev. Välisesinduste võrk peab vastama kasvavatele turgudele.

Roheline majandusEesti roheäri kasvupotentsiaali kaardistamine. Rahvusliku programmi käivitamine roheliste lahenduste arenduseks ja eksportimiseks.Avaliku sektori eeskuju rohelistumises.

Välistalentide keskkondSelektiivse immigratsioonipoliitikaga Eesti avamine välistalentidele. Ülikoolide muutmine talentidele väravaks Eestisse. Enam ingliskeelset keskkonda välismaa peredele (koolid, KOV teenused).

SotsiaalteenusedPaindlikud töö- ja täiendõppe võimalused. Tervishoiu muutumine ravilt ennetusele, sotsiaalteenuste muutumine õiguspõhisuselt vajaduspõhisusele. Avaliku ja erasektori koostöö uute sotsiaalteenuste loomiseks.

VäärtussüsteemSildistamisest loobumine ja vaidlemine seisukohtade, mitte isikutega. Riskide võtmise, vigadest õppimise ja ebaõnnestumise kui õppetunni väärtustamine.Sallivam suhtumine teistesse kultuuridesse.

Allikas: Arengufond

Kommentaar

 Eesti on väikeste ettevõtete maa

Erik Terk, Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktorMinu jaoks on küsimus, kas me saaks kuidagi koos rootslaste ja soomlastega siduda ennast kasvavate turgudega? Eesti on väikeettevõtete maa ja väikeettevõtetel üksi Hiinasse minna on üliraske. Aga soomlaste-rootslastega koos võiks mõnes valdkonnas seda teha. Me teeme allhanget soomlastele ja rootslastele niikuinii, me peaksime nüüd väärtusahelas oma positsiooni tõstma. Seda võiks proovida riikide koostöökokkulepete abil, mis puudutaksid meie kõrgtehnoloogiafirmasid?Selle teema võiks lauale tõsta Eesti-Soome läbirääkimistel. Arvan, et seda otse ei tõrjutaks. Kõrgtehnoloogiafirmad on meil küll pisikesed, aga ideid on üksjagu – mõned ideed on lollid, mõned perspektiivsed. Neil firmadel võib aga motivatsiooni ja kiiret pealehakkamist olla rohkem kui Soome firmadel, aga neil ei ole turukontakte ega kogemust keerukamate ärimudelitega tegutsemiseks.

Ükski võimalus pole valdkonnapõhine

Ott Pärna, Arengufondi senine juhtEesti üks suur väljakutse, on see, kuidas siduda üksikud sammud eesmärgipäraselt tervikuks. Meie valitsemise hierarhia on vertikaalne – valdkondlikud ministeeriumid. Ent ükski võimalus ega probleem pole valdkonnapõhine.Kui räägime näiteks, et lennukid ei lenda Eestist, siis tegelikult on kõige odavam luua argumente, miks inimesed siia peaksid tulema. Arvestades, et Eesti üks suuremaid väljakutseid on kogu meie ärisektori ja ühiskonna rahvusvahelistumine, siis on meil ärituriste vaja.Aga mida meil pole, on suur rahvusvaheline messi- ja konverentsikeskus. Me oleme täiesti ära lõigatud sellistest asjadest, nagu hambaarstide maailmakonverents vms. Suurte konverentsidega tuleks siia korraga näiteks 5000 rikast inimest, tihti koos abikaasaga, kes jätaks siia palju raha. Samas looks see lennufirmadele argumente siia lendama hakata.Me ei vaata ahelati, millised on need juustuaugud, mis tuleks ära täita.

Riigi asemel peab lootma erasektorile

Jürgen Ligi, rahandusministerPaigal tammumise tunne tekib alati, kui püüame heaolu suurendamisel otsida mingit punkti silmapiiril, mis on vastus kõigele. Sinna jõudes avastame, et tegu oli vaid ühe teetähisega valitud üldisel tegevussuunal, pigem vahendi ja sümboli kui sihtpunkti ja ajaloo lõpuga. Seda näitas nii iseseisvuse taastamine, NATO ja ELiga liitumine, euro kasutuselevõtt kui ka valitsustelt nõutud ekstravagantsused, mis kipuvad olema üle jõu ja mõttetud.Senisest arengumudelist oluliselt erinevaid häid ideid ei maksa meil riigisektoris loota, lootma peab, et edumeelsetel erakondadel jaguks vähem vihkamist ja rohkem toetust ja võimalust reforme realiseerida. Lisafinantseerimise esiplaanile tõstmine on ohtlik, sest riik investeerib juba ebaproportsionaalselt palju ning võimalikud suured ühekordsed lisandused on teada – energeetika, transport, infrastruktuur. Jutt on hiigelsummadest. Peaasi, et praegune suur investeerimine fokuseeruks targemale majandusstruktuurile, reformidele (kooli-, haiglavõrgu jne), energiatõhususele jne, kuhu me püüdlemegi.Ent erasektor on see, kes loob innovatsiooni. Tohutult ohtlik on panna poliitikutele kohustus anda siin direktiive. Eestil puudub kriitiline ressursside mass teha konkreetsemaid riiklikke panuseid kui paindlikkus, suurem lisandväärtus, hea investeerimiskeskkond kogu laia spektri mõjutatavas osas, avalikus majapidamises aga tõhusus ja kord. Eestil tuleb hoida oma joont ja jõukohast tempot ning mitte põdeda selle üle, kui kiiresti heaoluriigi jätkusuutmatus meile selg ees vastu tuleb.