Riigipilv loob võimalusi vigade paraduseks

LEO esimesel avaliku kasutamise päeval tekkis ajakirjandusse juba mitu artiklit teemal “kõige suuremad”. Selline edetabelite tootmine ei anna aga paraku ruumi sisuliseks diskussiooniks ega  aita kaasa omavalitsuste efektiivsemale toimimisele. Kui vaatad suhtarve, peaks alati vaatama ka suuremat pilti – mõni 100% kulude kasv võib tähendada muutust ühelt eurolt kahele ega oma suures pildis olulist kaalu. Või mõnes valdkonnas esmapilgul “kõige enam” kulutanud omavalitsus ei pruugi olla enam kõige esimene, kui vaadata kulusid üle mitme aasta või kulutust elaniku kohta.

LEO annab küllaga infot sisulisteks, Eesti majanduse kasvule kaasa aitavateks ettepanekuteks. Vaadates kas või näiteks valdade lõikes mõõdikut “Likviidsed varad” selgub, et meil on päris mitmeid valdu, kellel on raha pangakontodel hoiul. Juuni seisuga kokku lausa 60 miljonit eurot,  enim Illuka (ligi 5 miljonit) ja Rae vallas (4,5 miljonit). Vaadates, kuidas nende varadega toimetatakse, selgub, et 75% sellest hoitakse arveldusarvel ja 25% deposiidis. 2011. aastal teenisid vallad hoiustamiselt 228 tuhat eurot ehk tagasi arvutades maksid pangad valdadele intressi 1,92%.

Lihtne matemaatiline tehe näitab, et kui vabal arveldusarvel olevast rahast panna veel kas või veerand deposiiti, teeniks vallad aastas juurde teise 228 tuhat eurot. See peaks olema võimalik, sest pool rahast jääks ju ikkagi veel arveldusarvele. Tõsi, see puudutaks vaid umbes 5–6 valda, aga see ei muuda asja olemust. Küsimus on, kuidas seda raha võiks kasutada otstarbekamalt? Tänu LEOs kasutatavale visuaalsusele tegin selle analüüsi vähem kui minutiga. Kas see on kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise, täpsemini varade juhtimise teemal lahtisest uksest sissemurdmine või võiks kõik analüütiliselt ja majanduslikult mõtlevad inimesed ettepanekuid teha?