11. detsember 2012 kell 21:00

Kreeka vajab reforme pankrotikuulutuste kiuste

Lihtne on targutada, et reformid pidanuks Kreeka juba varem ja kiiremini ära tegema. Teades, et parastamine aitab vähe, panustavad kreeditorid veel kord riigi aitamisse oma kodumaise poliitilise kapitaliga, lootes, et arengut suunavate tingimuste ja laenuraha koos­mõjus saab Kreekastki kaasaegne turu­majanduslik riik.

Kreeka teise abiprogrammi esimene ülevaatus on kaheksa kuud pärast eelmiste, EFSFi­ ja IMFi väljamaksete tegemist lõpule jõudmas. Selle “veerand­aastase” ülevaatuse venimist põhjustanud poliitilised segadused ning ebaselgus tule­viku suhtes on Kreeka jätkuva majanduslanguse peasüüdlased. Kuid nüüd on Euroopal ja IMFil  vähemalt koostööaldis ja koostöövõimeline partner.

Valusad muutused. Koalitsioonivalitsus, eesotsas peaminister Samarasega, leppis troikaga (Euroopa Komisjon; IMF ja ­Euroopa Keskpank) kokku uuendatud koostöömemorandumi,  mis koondab sadu ülesandeid riigirahanduse, tööjõuturu, tervishoiu, finantssektori, toote- ja teenuseturu jpt valdkondadest. Näiteks pensioniiga tõstetakse ühe sammuga kahe aasta võrra – 67 eluaastani. 2013. aasta 1. jaanuarist algavad progresseeruvad kärped erirežiimis palga­saajatele: kohtunikele, diplomaatidele, arstidele, sõjaväelastele jmt tööalade esindajatele, kelle palk on vahemikus 2500–4000 eurot. Palgast kaotavad nad ligi 30%. Vabanetakse ka paljudest maksueranditest ja -soodustustest.

Abilaenuprogrammi nõudmised on ebamugavad nii inimestele, kes peavad osast sissetulekust või hüvedest loobuma, kui ka poliitikutele, kes peavad reforme selgitama. Siiski on kohandumine välise toe abil mitu korda pehmem kui korratu pankrotiga kaasnevas kaoses. Eurost loobumine hävitaks kodumaist kapitali ja säästude väärtust märksa enam. Ka elatus­taseme kohandumine tuleks praegusest järsem. Ja lõpuks, reformida tuleks ikka.

Vähene usk osutus piduriks. Just vähene usk riigi reformivõimesse on õõnestanud seni kokku lepitud meetmete tulemuslikkust. Näiteks loodetakse ambitsioonikast erastamiskavast kümneid miljardeid tulu, kuid välisinvestori vaatevinklist on riskantne panustada riiki, mille põhikreeditorid pole tingimustes üksmeelel.

Kreeka küsimus vajab veenvat lahendamist. Euroalas on teisigi nn haavatavaid riike. Lahen­duse keskpunktis on võla­koormus – eurogrupis 26. novembril sündinud kokkuleppe kohaselt sihitakse võlataseme alanemist 2020. aastaks 124 protsendini SKPst ja 2022. aastaks juba alla 110 protsendi.

Kuid laenude “andeksandmist” ei ole toimunud ja seda ka ei plaanita.

Hetkel kuum