Kreeka vajab reforme pankrotikuulutuste kiuste
Lihtne on targutada, et reformid pidanuks Kreeka juba varem ja kiiremini ära tegema. Teades, et parastamine aitab vähe, panustavad kreeditorid veel kord riigi aitamisse oma kodumaise poliitilise kapitaliga, lootes, et arengut suunavate tingimuste ja laenuraha koosmõjus saab Kreekastki kaasaegne turumajanduslik riik.
Kreeka teise abiprogrammi esimene ülevaatus on kaheksa kuud pärast eelmiste, EFSFi ja IMFi väljamaksete tegemist lõpule jõudmas. Selle “veerandaastase” ülevaatuse venimist põhjustanud poliitilised segadused ning ebaselgus tuleviku suhtes on Kreeka jätkuva majanduslanguse peasüüdlased. Kuid nüüd on Euroopal ja IMFil vähemalt koostööaldis ja koostöövõimeline partner.
Valusad muutused. Koalitsioonivalitsus, eesotsas peaminister Samarasega, leppis troikaga (Euroopa Komisjon; IMF ja Euroopa Keskpank) kokku uuendatud koostöömemorandumi, mis koondab sadu ülesandeid riigirahanduse, tööjõuturu, tervishoiu, finantssektori, toote- ja teenuseturu jpt valdkondadest. Näiteks pensioniiga tõstetakse ühe sammuga kahe aasta võrra – 67 eluaastani. 2013. aasta 1. jaanuarist algavad progresseeruvad kärped erirežiimis palgasaajatele: kohtunikele, diplomaatidele, arstidele, sõjaväelastele jmt tööalade esindajatele, kelle palk on vahemikus 2500–4000 eurot. Palgast kaotavad nad ligi 30%. Vabanetakse ka paljudest maksueranditest ja -soodustustest.
Abilaenuprogrammi nõudmised on ebamugavad nii inimestele, kes peavad osast sissetulekust või hüvedest loobuma, kui ka poliitikutele, kes peavad reforme selgitama. Siiski on kohandumine välise toe abil mitu korda pehmem kui korratu pankrotiga kaasnevas kaoses. Eurost loobumine hävitaks kodumaist kapitali ja säästude väärtust märksa enam. Ka elatustaseme kohandumine tuleks praegusest järsem. Ja lõpuks, reformida tuleks ikka.
Vähene usk osutus piduriks. Just vähene usk riigi reformivõimesse on õõnestanud seni kokku lepitud meetmete tulemuslikkust. Näiteks loodetakse ambitsioonikast erastamiskavast kümneid miljardeid tulu, kuid välisinvestori vaatevinklist on riskantne panustada riiki, mille põhikreeditorid pole tingimustes üksmeelel.
Kreeka küsimus vajab veenvat lahendamist. Euroalas on teisigi nn haavatavaid riike. Lahenduse keskpunktis on võlakoormus – eurogrupis 26. novembril sündinud kokkuleppe kohaselt sihitakse võlataseme alanemist 2020. aastaks 124 protsendini SKPst ja 2022. aastaks juba alla 110 protsendi.
Kuid laenude “andeksandmist” ei ole toimunud ja seda ka ei plaanita.