Lastega leibkondade arv väheneb

Mida nooremad on lapsed, seda sagedamini nad elavad vabaabielus vanematega (alla 3-aastastest lastest 41,3%, 12–17-aastastest 20,5%). Mida vanemad on lapsed, seda sagedamini elavad nad üksikvanema leibkonnas (alla 3-aastastest 16,8%, 12–17-aastastest 28%). Viimane asjaolu iseloomustab perede lagunemistendentsi – paljud lapsed ei sünni üksikvanema perekonda, vaid jäävad ühe vanemaga elama perekonna lagunemise tagajärjel.

Kuigi püsielanike arv on võrreldes 2000. aastaga vähenenud enam kui 75 000 inimese võrra, on 2011. aastal leibkondade arv 3% kasvanud. See on toonud kaasa leibkonna keskmise suuruse vähenemise 2,33 liikmelt 2,13-le. Üheliikmeliste leibkondade osatähtsus on oluliselt kasvanud (33,5%-lt 39,9%-le), keskmisest suuremate, eelkõige 3- ja 4-liikmeliste leibkondade osatähtsus aga kahanenud (vastavalt 18,8%-lt 15,9%-le ja 13,3%-lt 10,5%-le).

Nimetatud muutuste põhjusi on mitmeid. Esiteks, võrreldes 2000. aasta loendusega on alla 18-aastaste laste arv kogurahvastikus kahanenud 74 000 võrra. Seetõttu on lastega leibkondade arv ja osatähtsus oluliselt vähenenud, kuid just alla 18-aastaste lastega leibkonnad on üldjuhul kõige suurema liikmete arvuga. Teiseks on suurenenud eakate osatähtsus rahvastikus, kes elavad valdavalt kas üksi või kahekesi. Kolmas põhjus on seotud elamistingimuste paranemisega, mille tagajärjel mitut perekonda ühendavad leibkonnad on tihti lagunenud ja perekonnad asunud eraldi elama. Seda näitavad nii muutused leibkondade struktuuris kui ka elamispinna suuruses ja eluruumide arvukuses. Neljandaks, üheliikmeliste leibkondade arvu on nimetatud perioodil suurendanud üliõpilaste arvu kasv enam kui 11 000 võrra.