Ukraina minnalaskmine ohustaks Eesti julgeolekut

Esiteks oleksime kohe rohkem eksponeeritud Venemaale: Moskva saab juurde enesekindlust, tal vabaneb ­aega ja ressursi teiste sihtmärkide jaoks. Teiseks kannatame sellega, et löögi saavad ELi prestiiž ja autoriteet. Kolmandaks tuleneks siit ELi järsult süvenenud passiivsus ida pool.

Võimenduksid lõhed ELi sees. Idapoliitika on alati olnud ­Saksamaa projekt, konkurentsis Pantsusmaa jt lõuna­poliitikaga. Meil tuleks ilmselt taluda Lõuna-Euroopa kahjurõõmu ja omavahelise solidaarsuse edasist järk-järgulist murenemist. Tsivilisatsioonilise Euroopa idapiiri üritaksid nad seejärel kindlasti veelgi läänepoole tirida (tänagi ei kattu see “vana Euroopa” nägemuses Eesti idapiiriga). Olukorra “manageerimine” jääks tõenäoliselt Saksamaa hooleks – milleks ka uues koalitsioonileppes kaudselt valmistutakse jutuga kolmnurgast Berliin-Varssavi-Moskva. ­Ukraina jääb selle kujundi sisse muidugi. Probleem on, et lahendustes oleks rohkem Saksamaad kui ELi ja seda rohkem, mida aeg edasi.

Eesti välispoliitika peaks uuesti harjuma ripatsirolliga. Kõiki võrdsustava ELi konteksti hääbudes tuleb otsida otselähedust Berliiniga, veel halvemal juhul mõne vahendaja, nt ­Poola kaudu.

Kokkuvõttes tähendaks see julgeolekukeskkonna vältimatut allakäiku meie regioonis koos Põhjala ennustatava konsolideerumise ja taandumisega Baltimaade idakaldast.

Naabruspoliitika pankrot. Globaalsemalt kannataks tuntavalt ELi autoriteet: naabruspoliitika pankrot, mis Ukraina kaotamisega on vältimatu, teeb EList ametlikult lokaalse tegija, kelle tõsiseltvõetavus maailmas on minimaalne. Kõik ELi puudutav puudutab muidugi suuremate ja väiksemate ringidega taas Eestit kui liikmesriiki.

Ukraina allavettlaskmine ei oleks ratsionaalne valik ei ELi ega tema liikmete jaoks, kes ­Ukrainale lähedal. Mingid lahendused leitakse vajadusel kindlasti, iseasi, et ad hoc stiilis ja viisil, mis ei kompenseeri Ukraina pikaajalist stagneerumist. Toimetatud intervjuu põhjal.