Igal aastal saabub Eestisse 3100 sisserändajat

Riigikontroll koostas Eesti ees seisvatest rändepoliitika valikutest ülevaate, millest nähtub, et riigil on majandusarengu väljavaadete parandamise mõjuhoobadena võimalik targalt ja sobivas proportsioonis kasutada nii tööhõivereforme ja muid riigisiseseid reforme kui ka sisserännet.

Eesmärk on, et Eestil oleks optimaalne hulk majanduse arenguks vajalike oskuste ja teadmistega inimesi. Kui Eesti riik soovib olla edukas rahvusvahelises võistluses tululoomisvõimeliste inimeste ligitõmbamise pärast, on vaja tagada neile ka sobiv, avarast maailmakäsitlusest lähtuv töö- ja elukeskkond, seisab pressiteates.

Prognooside järgi väheneb lähema viie aasta jooksul ehk 2020. aastaks Eestis tööealiste ehk 20–64aastaste inimeste arv ca 50 000 võrra ning 2040. aastaks juba 165 000 võrra. Samal ajal suureneb 65aastaste ja vanemate inimeste arv 2020. aastaks ligi 24 000 ja 2040. aastaks rohkem kui 88 000 võrra.

Et keegi peab ülal pidama meie pensioni- ja ravikindlustussüsteemi, riiki ja ühiskonda tervikuna, on Eesti elanike elatustaseme säilitamise ja majandusarengu tagamise seisukohast oluline, et me kõik otsiks aktiivselt lahendusi, kuidas tekiks tulu, mida ühiskonna vajadusteks kasutada. Reforme ellu viies on võimalik küll mitteaktiivset rahvastikku senisest enam tööturule tuua ja tootlikkust kasvatada, kuid reformide algatamine lähiajal annab tulemusi alles kaugemas tulevikus ning nende mõju ei pruugi olla piisav. Seega – kuigi Eestis on võimalik riigisiseselt katta üsna arvestatav osa tööjõuvajadusest, pole tõenäoline, et siseallikatest saaks katta Eesti majanduse arenguks kogu vajamineva võimekusega tööjõu.

Üks täiendav võimalus riigi ja ühiskonna tulu suurendada on riigisiseste reformide kõrval tululoomeks targalt kasutada teadmisi ja oskusi, mida saavad pakkuda inimesed, kes asuvad Eestisse tööle ja elama laiast maailmast. Riigikontrolli ülevaatest selgub, et selles vallas vajab Eesti senisest aktiivsemat ja tulemuslikumat lähenemist.

Valdav osa väljastpoolt Euroopa Liitu Eestisse sisserändajatest tuleb pere- ja õpirände raames. Aastatel 2005–2013 rändas Eestisse rahvastikuregistri ning politsei- ja piirivalveameti andmetel 39 000 inimest, kellest 14 000 olid valdavalt Eesti kodakondsusega tagasirändajad, umbes 25 000 aga välismaalased, neist omakorda umbes 18 000 väljastpoolt Euroopa Liitu. Samal perioodil lahkus Eestist umbes 9000 kolmandate riikide kodanikku.

Viimastel aastatel on tagasirände ja ELi kodanike osakaal sisserändes suurenenud ning kolmandate riikide kodanike osakaal selle võrra vähenenud.

Peamiselt rändavad Eestisse nooremad inimesed. 2013. aastal olid ca 65% sisserändajatest nooremad kui 35 aastat ning ca 45% kõigist sisserändajatest kuulus vanuserühma 20–34 aastat. Keskmine sisserännanute vanus on aastatel 2005–2013 jäänud pidevalt 30–31 eluaasta juurde.

Kui Euroopa Liidust Eestisse tulnud sisserändajate puhul ei ole teada, mis eesmärgil nad Eestisse tulid, siis kolmandatest riikidest sisserännanutest pooled tulid pererände raames, kolmandik oli töörände raames tulnuid ning kuuendiku moodustasid õpirändajad.

Seega on valdav osa sisserändajatest pere- ja õpirändajad, kes ei sisene tööturule. Enim sisserändajaid tuleb Eestisse pererände raames ehk selleks, et ühineda Eestis elavate pereliikmetega. Pererände raames tulnud tööealistest töötab regulaarselt 33%.

Et integreerida pererändajaid kui sisserändajaid, keda ei ole valitud oskuste põhjal, on keskne eesmärk ligipääs oskuste keskmist taset nõudvatele töökohtadele, mis ei nõua kõrget (akadeemilist) kvalifikatsiooni, vaid töökogemust ja kutseharidust. Kuna Eestis on vajadus nii kõrgelt kvalifitseeritud kui ka väiksemate oskustega tööjõu järele, kujutavad ilma tööta sisserändajad endast kasutamata ressurssi. Ehkki töökoha leidmine on ka üks lõimumise olulisemaid eeldusi, ei ole riik pererändajate tööhõivele seni eraldi tähelepanu pööranud, kuigi võib olla kasulik töötada nende jaoks välja eraldi programm. Praegu on pererändajatele saadaval vaid samad tööturuteenused, mis ülejäänud elanikkonnale.

Samal ajal on Eestisse õppima asuvate välisõppurite arv kasvanud ning nendest jääb viiendik pärast õpingute lõpetamist Eestisse alaliselt tööle (on töötanud Eestis üle poole ajast 18 kuu jooksul pärast õpingute lõpetamist). Kõige rohkem asub Eestisse tööle sarnase kultuuritaustaga lähiriikide (Läti ja Leedu) kodanikke. Kolmandate riikide õppurid on võrreldes ELi õppuritega mitmes mõttes halvemas tööturupositsioonis (neist saab vähem tööle, nad on tööl lühemat perioodi ja teenivad samuti vähem).

Kuigi Eestisse välisõppurite meelitamiseks on tehtud palju tööd ning välisõppurite arv on oluliselt kasvanud, peaks süsteemselt läbi mõtlema, kuidas soodustada pärast õpingute lõppu Eestile vajalike oskuste ja teadmistega õppurite sisenemist tööturule. Selleks võiks neile pakkuda õpingute ajal enam praktikavõimalusi, et nad omandaksid teadmisi Eesti tööturust ning kohalikud tööandjad saaksid välismaalastega töötamise kogemuse.

Samas võib välisõppur pärast lõpetamist ning Eestist lahkumist säilitatud sidemete ja nende edasiarendamise kaudu samuti kasu tuua.

Senised sisserändajad ei ole Eesti sotsiaalsüsteemile koormaks ehk meil pole nn toetusturismi. Kui rahvusvaheliselt peetakse üheks sisserändega kaasnevaks ohuks sageli immigrantide liigset sotsiaaltoetuste kasutamist, ei pea see Eestis paika. Sisserändajad saavad toetusi keskmiselt vähem kui kohalik elanikkond.

Näiteks kui toimetulekutoetust sai 2013. aastal 2,7% Eesti elanikkonnast, siis sisserändajatest sai seda 1,5%. Töötushüvitisi (töötuskindlustushüvitist või töötutoetust) oli töötuna arvel olnud välismaalastest saanud oluliselt väiksem osa, kui vastav näitaja on Eesti inimeste puhul. Perioodil 2010–2013 sai töötuna arvel olnud välismaalastest töötushüvitist veidi enam kui kolmandik. Samal perioodil said kõigist Eesti registreeritud töötutest töötushüvitist ligi pooled. Suurem osa sisserändajatele makstavatest sotsiaaltoetustest (77%) on seotud laste ja perega, mitte toimetulekuprobleemidega.

Riigikontrolli analüüsi tulemusi välismaalaste sotsiaal- ja töötutoetuste kasutamise kohta võrdluses kohaliku elanikkonnaga kinnitavad ka OECD andmed. Nimelt on OECD leidnud, et välispäritolu isikud saavad Eestis pigem vähem sotsiaalabi võrreldes kohalikega. Kui suhtarvude võrdluses oli OECD keskmine 2,0, siis Eestis oli vastav näitaja 0,8 ehk üle 2 korra väiksem.

Riik on soovinud, et Eestisse tuleks ennekõike kõrgetasemeliste teadmiste ja oskustega töötajad, kuid praeguse sisserände korralduse juures on neid majandusse lisandunud vähe. Riik on seadnud viimasel ajal endale eesmärgiks eelkõige tippspetsialistide sisserände, kuid aastatel 2005–2013 saabus kolmandatest riikidest töörände raames Eestisse ennekõike oskustöölisi.

Peamiselt kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel tegevusaladel asub Eestis tööle ligikaudu kolmandik töörändajatest. Seda, et töörändajad sisenevad peamiselt madalamat oskuste taset nõudvatele tegevusaladele, kus makstakse ühtlasi madalamat töötasu, kinnitavad ka palgaandmed. Alates 2013. aastast kehtiva palgakriteeriumi kohaselt tuleb töörände raames riiki sisenevatele tippspetsialistidele maksta töötasuks vähemalt kahekordne Eesti keskmine palk. Riigikontrolli analüüs näitas, et aastatel 2005–2013 teenis vähemalt sellise suurusega kuupalka alla 16% töörändajatest. Seega ei tule suur osa töörändajatest kõrgemat teadmiste ja oskuste taset eeldavatele ning kõrgepalgalistele töökohtadele.

Kui riik soovib, et Eestisse tuleksid peamiselt tippspetsialistid, siis tuleks otsustada, milliseid rahvusvaheliselt kasutatud töörännet soodustavaid meetmeid võiks Eestis kasutada, kuidas vajalike oskustega inimesi Eestisse meelitada ning kuidas tagada nende kohanemine.

Selleks, et hinnata milliste oskustega inimesi ja kui palju tööturul puudu jääb, tuleb luua tõhus tööturuvajaduse analüüsi süsteem. Arvestades majanduskeskkonna ja ühiskonna muutumise kiirust, on spetsialistide vajadust võimalik prognoosida põhiliselt lühemas või teatud juhtudel keskpikas perspektiivis. Haridus- ja teadusministeeriumi juhtimisel arendatakse tööjõuvajaduse seire ja prognoosi ning oskuste arendamise koordinatsioonisüsteemi, kuid selle käivitumisperioodiks on arvestatud 2014–2020, mistõttu ei saa arvestada tulemuste saamisega lähiaastatel.

Senine praktika näitab, et Eesti riigi ja ühiskonna võimekus sisserändajate vastuvõtmiseks, kohanemiseks ja lõimimiseks jätab soovida. Sisserändajatele valmistab raskusi avaliku info ja teenuste vähene kättesaadavus võõrkeeltes, samuti lasteaedade ja koolide ebapiisav valmisolek ning ühiskonna ja tööandjate suhtumine välispäritolu inimestesse. Need tegurid vähendavad Eesti kui sihtkoha atraktiivust kvalifitseeritud töötajate jaoks.

Suur osa üldhariduskoole ja lasteaedu ei ole valmistunud piisavalt uussisserändajate lastega tegelemiseks. Lapsevanemad on kogenud kooli tõrjuvat hoiakut kooli astumisel ja soovimatust võtta vastu välismaalt saabunud õpilast. Erinevaid tugimeetmeid (nt ettevalmistusklass, abiõpetaja, tugiisik, spetsiaalsed õppematerjalid, individuaalne õpiabi) on saanud 10–15% väljastpoolt Euroopa Liitu pärit uusimmigrantõpilaste õpiedukuse ja haridusvõimaluste uuringküsitlusele vastanute lastest. Nii õpilaste kui ka õpetajate kinnitusel vajab aga 4/5 uusimmigrantlastest õppetöös täiendavat tuge.

Lisaks on välja toodud kohalike omavalitsuse passiivset või pea olematut rolli välismaalastele teenuste pakkumisel. Peamiseks takistuseks on teenuste kohta käiva teabe puudumine inglise keeles. Samuti iseloomustab omavalitsusi väga vähene koostöö teiste asutustega (ülikool, ettevõtjad, riigiasutused jt).

Eesti kontekstis on asja- ja ajakohase ning objektiivse info ja kontaktide kättesaadavus seda olulisem, kuna ligikaudu pool Eesti venekeelsest elanikkonnast on täielikult sulgunud venekeelsesse infovälja. Samal ajal räägib arvestatav hulk uussisserändajatest vene keelt, mistõttu võib teabe halva kättesaadavuse korral suhtlus ja side riigiga jääda nõrgaks. See aga halvendab omakorda kohanemise ja hilisema lõimimise õnnestumise võimalusi.

Riik on tänavu kevadel loonud sisserändajatele infoportaali, kuid see on alles algstaadiumis. Samuti on plaanis 2015. aasta jooksul luua kohanemisprogramm, kuid pole veel teada, kuidas need meetmed reaalsuses rakenduvad ja milliseid tulemusi annavad.

Kohanemisprogrammi väljatöötamisel tuleks silmas pidada, et see oleks võimalikult praktiline kõigile sisserändajatele. Sealhulgas on oluline jälgida, kuidas käsitleda eri rändeliikide raames saabunuid: madalama ja kõrgema kvalifikatsiooniga töörändajaid, õpirändajaid, pererändajaid, sh töörändajate kaasasid ja lapsi. Samuti tuleks kaaluda, kuidas tagada programmi kaudu võimalikult tõhus seotus ühiskonnaga, et lõimumine ei piirduks ainult teoreetilise käsitlusega, vaid hõlmaks ka praktilist poolt (nt seda, kuidas luua kontakte kohalike võrgustikega, tööturuga).

Töötukassa tellimusel korraldati 2011. aastal uuring, et selgitada tööandjate huvi välistööjõu vastu. Uuringu tulemused näitasid, et küsitluse ajaks oli välistööjõudu rakendanud 6% ettevõtetest. Samas näitasid tulemused, et tulevikus on välistööjõu palkamiseks huvi 12%-l ettevõtetest. See tähendab, et suhteliselt väike osa Eesti ettevõtetest kaalub välistööjõu kasutamist. Ettevõtjad tõid vähese huvi põhjusteks vajaduse puudumise, kultuuridevahelise erinevuse (sh keelebarjäär, töösse suhtumine), välismaalaste liiga kõrge palgasoovi, ühiskonna vähese valmisoleku välistööjõu sissetoomiseks ning info puudumise selle kohta, kuidas välismaalasi värvata.

Tööandjate valmisoleku ja huvi välistööjõudu palgata määrab sageli ka üldine ühiskondlik meelestatus immigrantide suhtes. Võrreldes teiste riikidega on Eesti elanike hulgas valitsevad hoiakud aga märgatavalt negatiivsemad.

Eestis on vähemuste sallivuse indeks OECD riikidest kõige madalam: kui OECD riikide keskmine näitaja on üle 60%, siis Eestis oli see 27%. Eesti elanike üldiselt vähene tolerantsus peegeldub ka väheses sallivuses immigrantide suhtes: Euroopa sotsiaaluuringu tulemused näitasid, et Eesti elanike hulgas oli immigrantide suhtes oluliselt vähem sallivust (24%) kui Euroopas keskmiselt (38%). Eestist madalam sallivus oli kolmes riigis (Sloveenia, Leedu, Kreeka), samal ajal kui Soomes oli tolerantsel seisukohal näiteks 67% inimestest.

Ühiskonna suhtumine võib toetada või takistada sisserändajate kohanemist, mistõttu tuleb teha edasisi samme võrdse kohtlemise ja sallivuse edendamiseks. Kõige rohkem probleeme esineb töövaldkonnas, kuid samuti on palju arenguruumi näiteks meediakäsitluses ning ka ametnike ja haridus- või noorsootöötajate teadlikkuses ja oskuses teemat käsitleda.

Eestist rändavad välja pigem noored, madala palga ja püsiva töökohata inimesed. Ulatuslikku kõrgharitud inimeste väljarännet ei toimu. Eestist on rahvastikuregistri andmetel aastatel 2005–2013 välja rännanud umbes 60 000 inimest, mis on ligi 21 000 rohkem kui sisse rännanud. Väljarände andmete puhul tuleb arvestada andmete kehva kvaliteedi ja ka puudumisega paljude inimeste väljarände kohta.

Andmete analüüs näitas, et kõige enam rändavad välja noored ja tööealised inimesed. Näiteks moodustasid 2013. aastal vanaduspensioniealised väljarännanutest 2–3%, ülejäänud olid tööealised või lapsed. Kui võrrelda väljarändajaid kogu rahvastiku vanuselise koosseisuga, siis eristuvad suure väljarände poolest selgelt 20–39aastased isikud.

Riigikontrolli analüüs näitas, et väljarändajatest kolmveerand ei saanud aasta jooksul enne lahkumist regulaarset töist tulu. Need, kes tulu teenisid, said aga keskmiselt oluliselt vähem raha kui Eestis keskmiselt. Näiteks oli 2013. aastal Eesti keskmine brutotulu Maksu- ja Tolliameti andmetel 730 eurot, kuid väljarändajatel 453 eurot. Ka töötute määr oli väljarändajate hulgas suurem kui Eestis keskmiselt. Kõrgharidus oli 11%-l väljarännanutest.

Kui enamikus Euroopa riikides on rändesaldo positiivne ehk sisse rändab enam inimesi kui välja, siis Eestis on see läbi aastate olnud negatiivne – Eesti on jäänud doonorriigi staatusesse. Statistikaameti andmed näitavad viimasel ajal rändesaldo trendi muutust ehk vahe välja- ja sisserändajate hulga vahel muutub väiksemaks. Kui 2012. aastal rändas Eestisse sisse 2639 ja välja 6321 inimest ehk rändesaldo oli –3682, siis 2014. aastal oli sisseränne 3904 ja väljaränne 4637 inimest ehk rändesaldo oli –733. 2014. aastal oli väljaränne eelneva kolme aastaga võrreldes ligi 30% väiksem.

Riigil puuduvad efektiivsed hoovad väljarände pidurdamiseks, muu hulgas on inimeste vaba liikumine üks Euroopa Liidu põhivabadustest. Seega on väljarände vähendamiseks vaja tegeleda selle põhjustega. Väljaränne on seotud peamiselt parema elatustaseme, töötingimuste ja karjäärivõimalustega Eestist väljaspool. Nende tegurite mõju vähendamine nõuab Eesti majanduse ja ühiskonna olulist arengut ning laiemalt konvergentsi teiste Euroopa Liidu riikidega. Seega tuleb eelkõige tegeleda üldiste elatustaset parandavate riigisiseste reformidega.

Tuleks ka otsustada, kuidas suurendada tagasirännet ning lihtsustada tagasirändajate kohanemist Eestis. Samuti on riigil võimalik kujundada teadlikult diasporaapoliitikat, et hoida väljarändajatega sidet ning võimaluse korral edendada nende abil omakorda majandus- ja kaubandussidemeid.