Mari Mets • 2 juuli 2015

Kongo kodusõja eest Eestisse pakku

17 aastat tagasi Eestisse kolinud Josepha Miltonyl on suus neli keelt, mis on suur eelis nii multikultuurses ettevõttes töötamiseks nagu Adcash.  Foto: Raul Mee

1998. aasta juunis alanud turismireis Kongost Eestisse pidi jääma kõigest suvepuhkuseks, kuid seal alanud kodusõja tõttu pidi Kongo kõrgklassi kuulunud Josepha Miltony (32) pere alustama Eestis ülepeakaela uut elu, kukkudes eliidist võõrkeelsete pagulaste staatusse.

Oma isa Joseph Missamou kodumaalt Kongost ema Maret Missamou sünnimaale Eestisse põgenenud Josepha pere sai tänu toonase linnapea Jaan Mölderi lahkele abikäele elamise Paldiskisse. Arsti haridusega Maret sai suure vaevaga tööle kodutute varjupaika. Sõnagi eesti keelt oskamata läks juunis Eestisse saabunud 15aastane Josepha sügisel Saue gümnaasiumisse kümnendasse klassi.

Seda, et Paldiski oli toona halva mainega koht, sai Kongo ookeaniäärsest linnast Point-Noire’ist tulnud Josepha teada alles hiljem.

Nüüd, 17 aastat hiljem on Josephal magistrikraad prantsuse filoloogias ja taskus ka paber diplomaatide koolist, töökoht edukas idufirmas, suus neli keelt ja kodus kasvab väike tütar.

Praeguste pagulaste suhtes on tal kahetised tunded: ühest küljest ta samastub nendega, sest on isegi samas olukorras olnud, kuid teisalt on ta eestlaslikult kahtlustav – kas Eestile omane turvaline keskkond, milles ta julgeb oma esimese klassi lapse Mustamäel üksi kooli saata, jääb ikka püsima?

Josepha meenutab, et 1998. aasta suvel oli neil emaga plaanitud puhkusereis tema kodumaale Eestisse, kus ta polnud aastaid käinud.

„Meil vedas, lennujaam oli veel lahti, piletid olid meil juba varem olemas. Kui rahutused puhkesid, tõusid hinnad tohutult. Me elasime Point-Noire’is, kus polnud asi nii hull, pealinnas Brazzaville’is olid mässulised aktiivsemad,“ räägib ta.

Mälestus pidevast hirmust

Missamoude kesklinna majast oli mere äärde kümneminutiline jalutuskäik. Koolist tulles viskasid lapsed ranitsad nurka ja läksid mere äärde mängima. Kongo naaberriigi Kongo Demokraatliku Vabariigi pidevate probleemide ja hootiste kodusõdade tõttu olid sõjapõgenikud Kongos alati teemaks olnud.

„See oli tavaline, aga mitte mingi probleem. Kooli käisin ma jalgsi, kuid kui olukord läks hullemaks, hakati mind ühel hetkel alati autoga viima ja tooma.“

„Mäletan pidevat hirmu mässajate ees. Inimene loodab ju ikka, et kõige hullemat ei juhtu, aga kuulsime aeg-ajalt laske, pidevalt olid elektrikatkestused. Prantsuse kodanikke toimetati sealt minema. Mäletan, et emaga võeti Eesti välisministeeriumist isegi ühendust, et kas meil on vaja põgeneda. Meil olid piletid aga täiesti juhuslikult olemas. Niipea, kui emaga Eestisse jõudsime, läksid seal asjad hullemaks. Isa jäi venna ja õega veel sinna,“ jutustab Josepha.

Eestisse jõudnuna püüdsid Maret ja Josepha kodustega pidevalt ühendust saada. Paari nädala pärast jõudis järele ka isa koos noorema õe ja vennaga.

„Alguses käisime Eestis ringi nagu turistid, ema kohtus vanade klassikaaslastega ja ostis mulle moodsa Walkmani, kuid ühel hetkel saime aru, et tagasi Kongosse, sinna, kus inimesi tapetakse, me enam ei lähegi.“

Hetkega eikeegi

Josepha ütleb, et algusaeg Eestis oli täiesti sürrealistlik. Nad said Kongost vähe infot, kuulsid hirmulugusid, et osa sõpru-sugulasi on metsas peidus. Paljud tuttavad lahkusid ka sel ajal Kongost, kes läksid Prantsusmaale, kes Kanadasse.

„Mu isa oli Kongos kõrge riigiametnik, hariduselt meremees. Tutvusringkond oli sarnase profiiliga. Veab neil, kellel on natuke raha, et nad saavad pageda. Kongos ei olnud me üldse mitte vaesed, kuid siia jõudes ühe hetkega olime,“ tõdeb ta.

Missamoudel vedas tohutult, et neil olid Eesti passid. Vahetult enne Eesti puhkust oli Josepha isa käinud lähetusel Inglismaal ja ajanud seal igaks juhuks korda enda ja sõprade pere reisidokumendid. Isal endal oli aga Kongo pass, seega oli tal ka väga raske Eestis tööd leida.

„Isa oli meremees ja tööd, mida ta oleks tahtnud, Eestis ta ei saanudki. Mu isa on uhke mees. See kukkumine oli tema jaoks liiga suur. Tal polnud raudset närvi, et see ära taluda. Ta oli väga tubli, võttis eesti keele tunde ja õppis ära kokaameti. 2000ndate alguses läks ta Kongosse tagasi,“ ütleb ta.

Kongos end üles töötanud haritud Missamoude perel tuli 90ndate lõpus Eestis kõigega otsast peale alustada.   Foto: Raul Mee

Ellujäämine tänu headele eestlastele

„Eestisse tulles vedas meil hirmsal kombel. Minu ema oli orb, seega vanaema-vanaisa meil siin ootamas polnud. Kongos oli veel paar Eesti naist, kes peredega siia pagesid. Ühel oli Kosel vanaema, kes meid kõiki enda juurde võttis. Ema hakkas kohe hoolitsema selle eest, et ma Eestis hakkama saaksin," meenutab ta.

"Veel enne sügisel Eestis kooli minekut läksime koos kahe teise Kongo poisiga Kose kooli eesti keele õpetajaga noortelaagrisse. Õpetaja Ene oli seal fantastiline – päeval pidime Eesti lastega suhtlema, igal õhtul võttis ta meid ette ja õpetas rääkima. Käändeid ei jaga ma kusjuures siiamaani, nüüd õpin neid oma lapse kõrvalt,“ räägib Josepha veatus eesti keeles.

Kongost Eestisse tulles rääkis ta siiski vene keelt, sellest oli suur abi. Tallinnas sündinud Josephaga kolisid vanemad 1980ndatel õige pea Ukrainasse Odessasse, kus ta käis lasteaias. Tallinnas tutvunud ema-isagi rääkisid vene keeles.

Koolieaks Kongosse kolides hakkas Josepha õppima oma isa emakeelt ehk prantsuse keelt. Sadamakaptenist isa sõpruskonnas oli palju meremehi, kellel olid vene naised. Eesti keelt hakkas ta õppima alles siin. Emal oli Kongos parim sõbranna eestlanna, kui nad omavahel eesti keeles rääkisid, tundus see Josephale toona väga naljakas keel.

„Kongosse kolides olid ema-isa hästi noored ja üldse mitte rikkad. Nad töötasid end seal üles – kolisid elujärje paranedes äärelinnast üha kesklinna poole. Nüüd tuli sellega siin teist korda uuesti alustada,“ sõnab ta.

Josepha Miltony Missamou

Sündinud 1982. aastal Eestis, kolis pisikesena eestlannast ema ja kongolasest isaga Ukrainasse, sealt edasi Kongosse.

1998. aastal põgenes perega Kongos puhkenud kodusõja eest ema kodumaale Eestisse.

Lõpetanud Saue gümnaasiumi, Tallinna ülikooli prantsuse filoloogina ja lisaks ka Eesti diplomaatide kooli.

Töötab Tallinnas edukas internetiturundusettevõttes Adcash, kasvatab 7aastast tütart Kayla Jade’i.

Nahavärv on solvamiseks vaid ettekääne

Elu Eestis oli alguses raske. Josepha nuttis nii mõnelgi õhtul. Ta ei mäleta küll koolist rassistlikke nalju või kiusamist, kuid raske oli tal pigem enda suure elumuutuse tõttu.

„1998. aastal polnud Eesti tänavatel naljalt mustanahalisi näha. Tuldi katsuma ja küsiti, kas veri sellise naha all on ikka punane. Samamoodi vaadati Kongos mu blondi ja sinisilmset ema. Nüüd olin mina see, kellele näpuga näidati," mäletab ta.

„Ma arvan, et nahavärv on solvamiseks ainult ettekääne. Kui keegi tahab teisele halvasti öelda, siis küll ta leiab põhjuse. Ma olen rääkinud inimestega, kellele ei meeldi muulased ja igasugune segunemine. See on minu jaoks fine. Teise inimese vabadus lõppeb aga seal, kus algab minu oma. Mu ema teeb alati nalja, et ma olen ise ka eestlaslikult kahtlustav. Ma imetlen inimesi, kes on väga avatud ja eeldavad head. Mina eeldan pigem halba ja ootan, et tõestataks vastupidist,“ ütleb Josepha.

Josepha tõdeb, et inimene on ikka loomu poolest isekas: ta tahab kaitsta eelkõige ennast, et tal ja tema lähedastel oleks hea.

„Eelarvamused on normaalsed ja samamoodi suhtun ka mina võõrastesse natuke eelarvamuslikult, ükskõik, kes nad on. Inimestel, kes on pagulaste vastu, on minu meelest väga head põhjendused. Jätame kõrvale viha õhutajad, see on täiesti arutu."

„Olen Mustamäel elades tähele pannud, et sinna on tekkinud viimasel ajal tõesti rohkem mustanahalisi. Meil võib olla küll sama nahatoon, aga mulle on nad ikkagi võõrad. See, et me jagame nahavärvi, ei tähenda, et me sõbrad oleksime. Ma pole harjunud neid seal nägema, ma ei tea, mida nad siin teevad. See on isekas tunne mitte tahta sellest turvatundest taganeda. Inimlikult tahaksid ju kõik, et teda abistataks, kui juhtub nii, et oled sunnitud oma kodumaalt põgenema. Ja minuga on see juhtunud.“

Eestlane ei salli sunniviisi

Ta ütleb, et pagulastega leppimine seisneb selles, kas ja kui kaugele on inimesed nõus oma mugavustsoonist välja astuma.

„Kui minu kõrvalkorterisse kolib stereotüübi järgi kümneliikmeline pere Aafrikast, kas ma võtan seda lärmina, mida nad seal tekitavad? Kümme inimest teevad ju ikka rohkem häält kui kolm. Kui nad teevad süüa ja ukselt alt tulev lõhn on midagi muud kui hapukapsas ja sealiha, kas ma olen sellest häiritud?“

Josepha arvab, et eestlased pole mitte niivõrd pagulaste abistamise vastu, vaid eestlasele lihtsalt ei meeldi ajalooliselt, kui talle midagi peale surutakse.

„Mulle ka ei meeldi. See on põhimõtte küsimus. Eelarvamusi tekitab ilmselt ka see, et sõjapagulasi, kes tõeliselt abi vajavad, pole palju. Enamus põgeneb pigem majanduslikel põhjustel. Inimlikult on ju kõigil õigus püüelda parema töö ja elukvaliteedi poole, kui see on käeulatuses. Euroopasse saavad pageda rikkad või need, kelle jaoks panevad sugulased rahad kokku ja loodavad, et see üks hakkab palju raha teenima ning saadab neile ka,“ ütleb ta.

Samas ei ole ta üleliia murelik, sest teab omast käest, et Eestisse jäävad püsima ikka ainult need, kellele siin meeldib ja kes siinset kliimat taluvad.

„Siin pole ahvatlevat sotsiaalsüsteemi, millele puhkama jääda. Mul on väga palju välismaalastest tuttavaid, kes on Eestisse elama jäänud, sest nad armastavad seda maad. Siin on omamoodi letargiline – midagi suurt ei juhtu,“ märgib Josepha.

Hetkel kuum