Pille Ivask • 16. august 2015 kell 8:15

Miks arvas John Keynes, et tuleviku inimene töötab nädalas vaid 15 tundi?

Töötajad Kiievis asuvas Antonovi lennukitehases  Foto: epa

1930. aastal kirjutas legendaarne inglise majandusteadlane John Keynes, et tuleviku inimene töötab nädalas vaid 15 tundi. Ometi ta eksis ning tänapäeval töötavad inimesed ajaliselt oluliselt kauem.

Eriti hoogsalt on kasvanud ameeriklaste töötundide arv. OECD hinnangul töötas keskmine ameeriklane 2010. aastal nädalas 34 tundi, siia hulka on arvestatud ka osalise tööajaga töötajad. Uuringufirma Gallup andmeil töötas keskmine ameeriklane möödunud aastal 47 tundi nädalas.

OECD andmeil töötas keskmine eestlane 2000. aastal 38 tundi nädalas, 2014. aastal oli sama näitaja statistikaameti andmeil 40,8 tundi. Viimase puhul peab märkima, et arvestatud on vaid täistööajaga töötavaid inimesi.

Kui siia kõrvale tuua statistikat ka meie lähiriikide kohta, siis eelmisel aastal töötas keskmine täistööajaga töötav lätlane 40,5, leedulane 39,5 ning soomlane 40 tundi nädalas.

Selle üle, miks John Keynes nii rängalt eksis ning mis meid tegelikult hoolega töötama paneb, arutlesid Planet Money taskuhäälingus Robert Smith ja David Kestenbaum. „Mõelda vaid, 15 tundi tööd nädalas – see tähendaks, et nädalavahetus kestab viis päeva“ juhatavad nad saate sisse.

Nad arutlevad, et Keynesil oli omal ajal õigus selles, et inimkond muutub üha produktiivsemaks ja efektiivsemaks. Samas uskus Keynes, et produktiivsuse suurenemine tähendab ka töötundide arvu vähenemist.  Samuti leidis Keynes, et kapitalism kui selline on mööduv nähtus ning lõppude lõpuks kasvame me sellest välja. Kapitalism on vaid vahend haljale oksale jõudmiseks. Seejärel aga lõpetavad inimesed tööl rabelemise.

Asendusefekt

Raadiosaates oli külaliseks Harvardi Ülikooli professor Richard Freeman. Oma raamatus „Miks me töötame rohkem kui Keynes ennustas?“ ("Why Do We Work More Than Keynes Expected?“) selgitab Freeman töötundide arvu kasvu asendusefektiga.

Freeman selgitab, et kui üldiselt ostavad inimesed rikkamaks saades endale uue auto või mõne muu asja, arvas Keynes, et ka puhkusega on sama moodi: kui me oleme rikkamad, siis me ka puhkame rohkem. „Sa puhkad rohkem, sest sa võid seda endale lubada,“ selgitas Freeman.

Keynes eksis selles, kui võistlushimulised on inimesed ning selles peitub ühtlasi ka põhjus, miks me üha kõrgemale pürgida tahame. Samuti ei arvestanud Keynes seda, et on inimesi, kes armastavad oma tööd ja tahavad tööd teha. Tõenäoliselt pidas ta töötajate silmas üksnes tehasetöölisi ega arvestanud erinevate tööde eripäraga.

Saatejuhid selgitavad, et asendusefekt on vastand rikkuse efektile (wealth effect). Rikkuse efekt tähendab, et mida rohkem inimestel raha on, seda rohkem aega on neil puhkamiseks. Asendusefekt seevastu vähendab, et mida rohkem raha sa teenid, seda väiksem on tõenäosus, et sa kulutad oma vaba aega niisama vedelemisele. Miks? Sest sinu aeg tööl on rohkem väärt kui selle inimese oma, kes teenib madalat palka.

Smith ja Kestenbaum toovad näite. Oletame, et sa teenid 400 dollarit päevas ning sa pead valima, kas minna randa lesima või kontorisse. Tõenäoliselt valid sa kontori. Samas see, kes teenib näiteks 100 dollarit päevas, valib pigem rannas mõnulemise.

Freeman kirjutab oma raamatus, et üks asendusefekti tulemusi USAs 20. sajandi teises pooles on olnud see, et laisad rikkad on asendunud seda tüüpi rikastega, kes töötavad rohkem kui need inimesed, kellel on väike palk.

Freeman märgib, et tal on äraütlemata hea meel, et Keynesil õigus polnud, kuna maailmas on veel nii palju vaja ära teha, täiendada ning paremaks muuta.

Hetkel kuum