Lõhe Eesti kinnisvaraturul: lootusetud ja lootustandvad alad

Ta sõnas, et kinnisvaraturu kontekstis pole mõtet rääkida Eesti ühtsetest suundumustest, kuna isegi alla 100kilomeetrised vahed võivad tähendada kümnekordseid hinnaerinevusi.

„Esimene grupp, mis paljude jaoks ongi justkui terve kinnisvaraturg, hõlmab pea tervet Harjumaad ja Tartu linna. Need on alad, kus käib aktiivne majandustegevus, luuakse lisandväärtusi, kus tööandjatel on võimalust ja motivatsiooni palgata uusi inimesi ja neil omakorda soetada endale kinnisvara,“ loetles ta.

Teine grupp ehk lootustandvad alad on Soomani sõnul enamus maakonnakeskusi ja kuurortpiirkondi nagu näiteks Viljandi, Rapla, Jõhvi jt ning Läänemaa, Lääne-Virumaa, Pärnumaa ja Saaremaa suvituspiirkonnad. „Neis kas käib piisavalt suur iseseisev majandustegevus või on piirkonnad ise nii palju atraktiivsed, et raha soovib sinna mingil määral voolata,“ selgitas ta.

Lootusetute alla liigitas ta kõik ülejäänud piirkonnad. „Kusjuures raske on Valga, Mustvee või Surju rahvale midagi ette heita, et nende kodukant on järeljooksik. Meie kauaoodatud haldusreform pole kuskile jõudnud ja lisandväärtuse loomise asemel osatakse riigi tasandil piirkondi hoopis veelgi ebaatraktiivsemaks muuta, kaotades ära ühistranspordiühendusi ja sulgedes koole,“ rääkis ta.

„Ja nii olemegi olukorras, kus Tartu linnas on keskmine korteriomandi tehinguhind 1316 eurot m² eest, 87 kilomeetri kaugusel Valga linnas aga ainult 99 eurot/m², rääkimata veelgi mahajäetumatest piirkondadest, kus kinnisvarast vabanemiseks tuleb suisa peale maksta,“ lisas Sooman.