Mari Mets • 26 jaanuar 2016
Jaga lugu:

Elatisevõlglased saadetakse vangi

Aastas määratakse vanglakaristus umbes 30 elatisvõlglasele, kellest reaalselt vangi lähevad siiski vaid üksikud.
Aastas määratakse vanglakaristus umbes 30 elatisvõlglasele, kellest reaalselt vangi lähevad siiski vaid üksikud.  Foto: Andras Kralla

Muutunud seadusesõnastus ähvardab vangi saata senisest rohkem elatisrahavõlglasi.

Rohkem kui kümnendi kehtinud seadusega on seni aastas vangi saadetud keskmiselt 30 elatisrahavõlglast. Seadus, mis võimaldab laste elatisraha võlglastele määrata kriminaalkaristuse ja saata nad sellega reaalselt vangi, karmistus tänavu 1. jaanuarist veelgi. Märtsis rakenduvad ka tõhusamad meetodid võlglastelt raha kätte saamiseks.

Äripäev kirjutas mõne nädala eest, et Eestis on üle 8000 teadaoleva elatisrahavõlglase, kes on kamba peale kokku oma lastele võlgu 14,6 miljonit eurot. Elatisvõlga nõuavad neilt sisse kohtutäiturid, kes menetlevad võlglasi täitemenetluse korras, kuid erandjuhtudel rakendatakse ka kriminaalmenetlust. Viimase kasutamisel on võimalik määrata märksa rangemaid karistusi.

Kohtutäiturite hinnangul võiks kriminaalmenetluse laialdasem rakendamine alimendivõlglaste puhul olla tõhus vahend lastele nende vanematelt elatisraha kätte saamiseks, sest kriminaalmenetluse kasutamisel on võlglastel reaalne oht vangi minna.

Vanglakaristust saab määrata karistusseadustiku § 169 järgi elatisraha maksmisest teadlikult kõrvalehoidjatele. Kuni 2015. aasta lõpuni aga oli seadus sõnastatud nii, et vanglakaristus ähvardas elatisraha maksmisest „kuritahtlikult kõrvale hoidjaid“. Teadlikku kõrvale hoidmist aga on advokaat Kalle-Kaspar Sepperi hinnangul märksa lihtsam tõestada kui kuritahtlikku kõrvalehoidmist.

Sepper märkis, et karistusõiguslikud sanktsioonid ei tule kõne alla enne, kui elatis pole kohtu poolt välja mõistetud. „Selle paragrahvi reaalse rakendamise eelduseks on eelkõige see, et elatis on kohtu poolt välja mõistetud ja otsus peab olema jõustunud. Elatise maksmise kohustus ise tuleneb seadusest, mis tähendab seda, et elatist peab maksma ka juhul, kui kohtuotsust tehtud ei ole,“ ütles ta.

Keda tasub vangi saata?

Sepper selgitas, et selle paragrahvi põhjal alustatud kriminaalmenetluses peab prokuratuur täiendavalt tõendama ka seda, et isik hoidub oma kohustuse täitmisest teadlikult ja otsese tahtlusega. See tähendab seda, et ta jätab kohustuse mõjuvate põhjuste puudumisest hoolimata täitmata.

„Põhiküsimuseks ongi tegelikult need „mõjuvad põhjused“. Kindlasti ei ole otstarbekas hakata töö kaotanud ja ajutiselt raskesse olukorda sattunud vanemat kriminaalkorras karistama selle eest, et ta oma elatise maksmise kohustust ei täida. Sellega viidaks isik veelgi raskemasse olukorda ja lootus, et ta sellest välja rabeleb, kahaneb veelgi. Pigem on karistusõiguslike meetmete rakendamine võimalik ja otstarbekas juhul, kus isikul on vahendid ja võimalused elatist maksta, kuid ta seda pahauskselt ei tee. Kuid ka sellisel juhul ei ole tegemist mustvalge olukorraga, kus on vaid õige ja vale tegutsemisviis,“ rääkis Sepper.

Alimendivõlglaste elu läheb kibedamaks

Alates 1. märtsist hakkab riik piirama elatisvõlgnike juhiluba, jahipidamisluba, relvaluba, relva soetamise luba, väikelaeva juhtimise õigust ja kalastuskaarti. Kui võlgnik on olnud võlgnevuses vähemalt kaks kuud, saab kohtutäitur saata talle hoiatuse tema õiguste piiramise kohta. See puudutab justiitsministeeriumi hinnangul vähemalt 2000 võlglast.

Lisaks ei saa elatisvõlgnik enam erametsa omanike ega töötukassa ettevõtluse alustamise toetust.

Samuti on võimalik arestida võlgniku raha kolmanda isiku käest, mis on makstud võlgniku kohustuste täitmiseks ja kui summa ületab võlgnikule ühes kuus ette nähtud mittearestitavat miinimumi. Näiteks saab täitur võtta võlgnikult raha otse tema pangakontolt nii, et pangalaenuks mõeldud raha läheb eelisjärjekorras elatisvõla tasumiseks.

Ka justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik märkis, et rahalist karistust ja reaalset vangistust mõistetakse alimendivõlglastele suhteliselt harva ilmselt just sellepärast, et vangistuse ajal on nende võimalused sissetuleku puudumise tõttu lastele elatisraha maksta veelgi piiratumad ning ka riigi heaks rahaliste kohustuse panemine vähendab võimalusi, et raha lasteni jõuab.

Nii määratigi näiteks 2014. aastal vanglakaristus 33 elatisrahavõlglasele, kellest tegelikult saadeti reaalselt vangi vaid 3 (vt graafik). Nad kõik pidid maksma pisut üle 600 euro sundraha ja menetluskulude eest. Ligi 60 menetlust lõpetati aga oportuniteediga, kuna puudus avalik menetlushuvi või mindi siiski lepitusmenetluse teed.

Kui hirm paneb tegutsema

Samas märkis Sepper, et eelduslikult on elatisevõlgnike hulgas isikuid, kes töötavad töökohtadel, kus pole võimalik kriminaalasjas süüdimõistetuna jätkata.

„Sellistel puhkudel võib olla kriminaalmenetluse alustamine tulemuslik, sest sissetuleku kaotuse kartuses teebki võlglane suuremaid jõupingutusi, et elatisvõlga tasuda. Samas, kui ta seda ei tee ja kaotab kriminaalkaristuse tõttu töö, pole üldse mingit lootust selle isiku sissetuleku arvelt elatist kätte saada,“ ütles ta.

„Võib ju väita, et igaüks meist kardab vangiminekut, kuid peab arvestama, et võtta saab siiski vaid sealt, kust on midagi võtta. Kui ikka isikul puuduvad vara ja sissetulekud, ei aita tema kriminaalkorras karistamine mingilgi viisil probleemi likvideerimisele kaasa, pigem võib saada selle takistuseks,“ lisas Sepper.

Võlgade menetlemine on muutunud riigile odavamaks

Kohtutäitur Urmas Tärno rääkis raadiosaates „Äripäev eetris“, et alates tsiviiltäite reformist ei maksa enam riik kinni alimendivõlglaste menetlusi.

Tärno rääkis, et alates 2001. aasta tsiviiltäite reformist on ka praegu alimendivõlglaste võlgade menetlemiseks kasutatav täitemenetlus muutunud 15 aastaga hulga efektiivsemaks, kuigi samad nimed käivad ikka läbi järjest mitmetest täitemenetlusest. „Toona kandis riik suuri kulusid, täitmise protsent oli väike, see oli ebaefektiivne. Ka kaks nädalat tagasi kohtusin just võlgnikuga, kelle nimel oli 505 täiteasja. Aga enam ei kaeta riigieelarvest täitemenetluse kulusid, vaid võlgnikud katavad neid ise,“ sõnas Tärno.

Ta lisas, et elatisvõla aegumistähtaeg on kümme aastat peale kohustuse lõppemist, seega minimaalselt siis, kui laps on 28aastane, kuna elatisvõlga tuleb maksta vähemalt lapse täisealiseks saamiseni, tema õpingute jätkumisel isegi kauem.

Tuulik tõdes, et justiitsministeerium pole analüüsinud, kui paljudele elatisvõlglastele mõjub hirm vangimineku ees nii, et nad hakkavad maksma. „Praktikud on küll toonud näiteid, kus alustatud kriminaalmenetlus on kaasa toonud võla tasumise, kuid pigem võib arvata, et ainuüksi karistushirm elatisvõlgnike probleemistikku ei lahenda,“ sõnas ta.

Eeskuju Soomest

Ülemöödunud nädalal rääkis Kuku raadio saates „Äripäev eetris“ kohtutäitur Urmas Tärno veel teistest meetoditest, mis võiks aidata kõige paremini lastel nende elatisvõlgnikest vanematelt elatisraha kätte saada. Ta märkis, et pikemas perspektiivis peab muutuma eelkõige ühiskondlik suhtumine: normiks peab muutuma oma laste eest hoolitsemine ja taunitavaks selle tegemata jätmine. Ta võrdles seda purjus peaga või ilma turvavööta auto juhtimisega, millele 20 aasta eest ei vaadatud nii viltu, kui seda praegu õnneks tehakse.

Tärno rääkis, et näiteks Soomes aitas võlgnikelt elatisraha kätte saamisele väga hästi kaasa see, kui kohtutäituritele anti võimalus tutvuda võlgnike arveldusarvetega, et nad näeksid seal toimuvat reaalajas. „Soomes oli pikk diskussioon, kas see on põhiseadusega kooskõlas, kuid leiti, et sissenõudjate õigused kaaluvad pangaseadused üles. Meil kahjuks seda võimalust ei ole,“ ütles ta.

Seotud lood

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt